Raamat kirjeldab läänemeresoomlaste toiduajalugu korilaste kiviajast kuni tänapäevani. Esile on tõstetud taimsed toidud, mis kuuluvad meie toidupärimusse. Küsimustele vastab üks autoritest ANNIINA LJOKKOI.
Milline oli kummagi autori roll?
Meil Liisaga oli ühesugune ettekujutus, milline see raamat peab olema. Juba sisukorra koostamine oli haruldaselt innustav. Tööjaotus tekkis nii, et kuulasime oma sisemist kutset: valisime välja enda jaoks kõige huvitavamad teemad ja hakkasime kirjutama. Enamjaolt mäletame, kumb millise teksti kirjutas, aga kõik on toimetatud koos. Kõige suurem vahe on ilmselt selles, et Liisa on folklorist ja mina olen läbinud toitumisnõustaja koolituse. Samas oleme mõlemad filoloogid ja töötame ilukirjanduse tõlkijatena. Liisa soomendab vanakreeka kirjandust ja mina eesti kirjandust – meil on mõlemal akadeemiline taust ja lähenemisviis toiduajaloole ja pärimusele.
Toimetades olime teineteise tekstides sageli suures vaimustuses. Liisale oli minu kirja pandud Eesti toiduajalugu väga huvitav koos kõikide keskaegsete gurmeetoitudega. Tallinna ülemkihi kultuur oli keskajal Soome omast umbes sada aastat ees ja üllatas oma mitmekesisuse ja rahvusvahelisusega. Näiteks oli põnev avastada, et Tallinnas tehti juba keskajal mandlipiima ning paastuaegadel valmistati täistaimseid, safraniga maitsestatud roogasid.
Mina aga ei väsi imestamast, kui laiad teadmised Liisal on rahvapärimusest, ajaloost, loodusest ja vanaaja inimeste maailmavaatest ja uskumustest. Folkloristina oskab ta tõlgendada vanu rahvalaule. Ta suudab väljendada oma mõtteid rikkas ja luulelises keeles. Tõlkijale ei olnud see sugugi lihtne väljakutse!
Eestikeelse raamatuga olen mina rohkem tegelenud, sest elan siin ja kasutasin raamatu kirjutamisel ka Eesti allikaid. Toidud pildistati samuti Eestis Tallinna külje all fotograaf Tuuli Mathiseni kodus. Enne kui raamatut hakati tõlkima, toimetasin käsikirja eesti lugejat silmas pidades. Osalesin aktiivselt ka tõlkimisel.
Kuidas jõudsite vanade taimetoitude juurde?
Oleme ise olnud taimetoitlased juba teismeeast alates ning veganid üle kümne aasta. Nagu paljudele veganitele, pakuvad meilegi huvi
erinevad rikkad taimetoidukultuurid laias ilmas. Näiteks Liisa on kreeka keele tõlkijana reisinud Kreekas ja tutvunud Vahemere köögiga. Mina tutvusin mõni aasta tagasi Araabia maade toidukultuuriga, kui koostasin koos Liis Sillaste-Tootsiga kokaraamatu „Mitte ainult hummusest” (Hea Lugu 2018). Head vegantoitu pakuvad ka mitmed Aasia toidukultuurid. Kahjuks oleme siin Läänemere kallastel pidanud sageli leppima ainult kartuli ja hapukapsaga. Paraku ei osata siin pakkuda mitmekülgseid kohalikke taimetoite, aga loodan, et see muutub.
Tutvusime Liisaga, kui toimetasime koos soomekeelset toiduajakirja Vegaia. Juhtusime ükskord vahetama mõtteid Karjala pirukate küpsetamise kohta ja saime aru, et meil mõlemal on sügav huvi toidukultuuri vastu. Sealt tekkis mõte koostada toiduraamat meie enda piirkonna kohaliku toidupärimusega.
Kas toiduajaloos miski üllatas teid?
Alustasime taustatööd mõttega, et äkki leiame toiduajaloost mõned vanad taimetoidu retseptid ja saame lisaks koostada ka uusi retsepte nendest taimedest, mida vanasti on korjatud ja kasvatatud. Meie üllatuseks hakkas vihjeid ja retsepte vanade taimetoitude kohta tulema aina rohkem ja rohkem. Avastasime maitsvaid roogasid, mida kunagi ammu valmistati täiesti taimsel kujul. Me ei pidanud ratast uuesti
leiutama, vaid ainult tuhnima arhiivis ja viima vanades raamatutes leiduvad infokillukesed kokku.
Selgus, et liha ja lehmapiima üleküllus, mis iseloomustab paljusid tänapäeval tuntud pärimustoite, on pigem tööstusajastu nähtus. Inimestel on viimase 100–150 aasta jooksul olnud rohkem võimalusi tarbida loomseid toiduaineid. Nii on lisatud liha või lehmapiima iga pärimustoidu sisse. Kui aga minna veidi varasemasse aega, siis sealt vaatab vastu peamiselt taimetoidul põhinev menüü. Sellest kirjutasimegi oma raamatu. 20. sajandil kirja pandud toiduajalugu ja ka see, kuidas seda erinevates väljaannetes esitatakse, põhineb tegelikult paljudel müütidel ja valearusaamadel.
Milliseid müüte toiduajaloo kohta olete avastanud?
Kõige suurem müüt on, nagu tähendanuks liha vana aja inimesele väga palju. Meil Põhjalas korratakse sageli uskumust, et üle talve ei saa elada ilma lihata. Õigupoolest söödi liha enne 20. sajandit väga vähe. Liha oli tähtis erinevatel pidupäevadel. Toiduks kasutati liha aasta lõikes siiski vähe. Kalorite, valgu ja teiste toitainete allikad olid peamiselt kaun-, tera- ja juurviljad. Üle talve aitasid elada kapsas, juurikad ja sibulad, sest need sisaldasid tervisele üliolulist C-vitamiini. Tänapäeval tehakse sageli lihaga ühepajatoitu, palle ja kotlette. Algselt olid need taimetoidud. Ühepajatoitu hautati ubadega, kotlettide ja pallide eelkäijateks olid aga käkid, mida vormiti herne- ja oapudrust ning jahust.
Miks on vaja toiduajalugu ümber kirjutada ja taimseid pärimustoite esiplaanile tõsta?
Taimetoidu eelistamine on tulevikule mõeldes vältimatu. Et meie enda kohalik toidukultuur ei jääks tulevikus maailma suurte taimetoidukultuuride jalgu, on meil vaja ruttu päästa oma pärimusest see, mis on juba peaaegu unarusse vajunud. Meil on väga rikkalik taimetoidupärimus. Suvised kuumalained Euroopas, kuivusest tekkinud metsapõlengud ja samas ootamatud üleujutused üle maailma on väga konkreetsed märgid, mida kliimamuutus hakkab tähendama ka meile Eestis ja Soomes. Taimetoidul on teadlaste sõnul väiksem süsinikujalajälg ning taimetoidu tootmine nõuab vähem ressursse ja pinnast võrreldes loomse toiduga, mille kasvatamiseks on vaja toota kõigepealt sööta. Taimetoitlusel on lisaks palju tervise-eeliseid, nagu südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamine. Vegantoidu jaoks ei ole vaja ühelgi loomal elada ja surra ainult inimeste toidu pärast.
Mis ühendab ja mis eristab Soome ja Eesti toidukultuuri?
Eesti ja Soome toidukultuur paistavad esmapilgul erinevad, kuid lähemalt tutvudes leiab sealt palju sarnasusi. Mõlemal maal on rannikualadel mindud kiiremini üle paiksele põllumajandusele ja karjakasvatusele, samas kui metsarohkel sisemaal on söödud rohkem köögivilju ning seeni. Idapoolsetes piirkondades on säilinud rikkalik taimetoidukultuur tänu õigeusklike paastuaegadele. Paljusid toite on söödud mõlemal maal, kuid mõnda neist tuntakse tänapäeval ainult ühes. Näiteks soomlaste rahvusroog mämm on vägavana toit, mida on valmistatud ka Eestis. Lõuna-Eestis endiselt au sees olevad kanepiseemned olid varem ka soomlastele tuntud toit. Tööstuseajastul taandus kanepikasvatus Soomest ja kanepiseemneid hakati vedama sisse Baltimaadest.
Mõlemal maal on toidukultuur uuenenud nii ida kui ka lääne poolt sisse toodud mõjutustega. Naeri asemel on hakatud kasvatama kaalikat, siis kartulit. Põldoa kõrvale on tulnud hernes. Varasemalt tähtsa odra kõrvale tuli kõigepealt rukis, viimase saja aasta jooksul nisu. Kodutoodang on asendunud tööstusliku toiduga. Eestlaste auks peab küll ütlema, et Eestis on paremini säilinud iidsed teadmised loodustaimede kasutamise kohta ja eestlased on aiamaa harijatena soomlastest palju tublimad.
Miks tahtsite kirjutada raamatu läänemeresoome toidukultuurist ja mitte ainult Soome või Eesti omast?
Meil on Liisaga juba kaua olnud huvi läänemeresoome kultuuri vastu. Liisa on folkloristina uurinud Soome rahvuseepost „Kalevalat“ ja selle taga leiduvat rikkalikku rahvalaulupärimust. Vanemas folklooris on piirid erinevate väikerahvaste pärimuse vahel hägusad. Samu motiive, mida leiab Soome või Karjala rahvapärimusest, leiab ka Eesti või Vadja pärimusest. Mul endalgi on olnud pigem laiem huvi läänemeresoome kultuuride vastu. Olen soomlane, aga isaisa poolt Karjala juurtega, mille reedab ka mu perekonnanimi Ljokkoi. Olen mitu korda käinud Venemaa pool Karjalas karjala keele kursustel ning isaisa perekonna kodukohtasid otsimas. Olen tutvunud ka ingerisoomlaste kultuuriga ja töötanud Eesti ingerisoomlaste liidu ajakirja toimetajana. Ka Liisa perekonna juured on Karjalas. Kuna tema elab Soomes ja mina olen elanud juba 15 aastat Eestis, siis oli loomulik toidukultuuri veidi laiema haardega käsitleda.
Kuidas te ise Eestisse sattusite?
Tulin Eestisse 2007. aastal täiesti tavalise vahetustudengina. Olin alustanud eesti keele õppimist juba ülikoolis Soomes ja läksin Tartu ülikoolis otse kirjanduse loengutesse. Alguses oli eesmärk saada aru vähemalt sellest, millest räägitakse. Suurem eesmärk oli saada eesti kirjanduse tõlkijaks. Mul oli esimestel Eesti aastatel Tartus pidevalt tunne, et eesti keelest ja eluolust ei ole veel küllalt. Soome keele õpetaja töö andis võimaluse siia elama jääda. Järgnesid tõlketööd, sõbrad, veganite seltsi arengule kaasaaitamine ja raamatute kirjutamine. Nüüd on mul kakskeelne laps, kes õpib esimeses klassis eesti koolis ja kellel on siin oma sõbrad. Praeguseks pole enam küsimus, kas mulle meeldib, vaid pigem ma ei oska enam ära minna.