Küsimustele vastab raamatu „Uueks loomine. Tekstiilid uuele ringile“ autor Siire Vanaselja, kes jõudis taaskasutuseni kõige loomulikumal viisil lapsepõlves, tema mõlemad vanaemad kudusid kangast. Hilisemas elus lisandus praktiline vajadus, kui tuli majandada end ülikoolist läbi.
Vanaemad teadsid pärast sõda väga hästi, mis on taas- ja uuskasutus. Elu ise nõudis vanadest asjadest uute tegemist.
Mitte ainult vanaemad ja mitte ainult peale viimast suurt sõda! Eesti Rahva Muuseumis on hulk näiteid, kuidas rõivaste ilusamaid ja tugevamaid osi on uuel otstarbel ära kasutatud. Rahvariiete tikitud käistest, seelikutest ja kirivöödest on tehtud nii suuremaid sumadane kui ka käekotte, praktilistest vardakottidest rääkimata, aga ka raamatuümbriseid, järjehoidjaid jms. Paljud esemed pärinevad üle-eelmisest sajandist, seega – taaskasutus pole sugugi tänapäeva trend.
Sõja ajal ja pärast seda oli taas- ja uuskasutus varasemast erinev. See oli lihtsalt ellujäämise küsimus. Inimeste elud olid pea peale pööratud, vara laiali pillutatud või täielikult kaotatud ja asju tuli teha, millest sai ja nii hästi kui neis tingimustes võimalik. Küllap tuli ka „hingetraumasid” ette. Meenub üks sugulastelt kuuldud lugu mingist villasest meestekuuest õmmeldud koolikleidist. Kole pruuniruuduline ja kare kleit oli väikese tüdruku jaoks nii vastumeelne, et ta ei püüdnudki seda hoida, kuid lapse meelehärmiks parandas ema kõik augud ja rebendid ära ning kleit tuli taas selga tõmmata.
Nõukogude ajal tuli ise rõivaid õmmelda, sest poes lihtsalt polnud.
Minu arvates oli kogu defitsiidist kantud nõukaaeg otsekui vahetute sõja-aastate kitsikuse jätk. Häid materjale oli ikka häbematult vähe, tuli olla leidlik, töökas ja nutikas ning vahel sõna otseses mõttes teha s…st saia. Kusjuures sageli ei olnud suurte ponnistustega valminud ese ilus ega mugav ning tekitas rohkem mõru meelt kui rõõmu. Saan täiesti aru inimestest, kes lahedamate võimaluste saabudes loobusid ise õmblemisest- kudumisest-tikkimisest ega tahtnud enam isegi väiksemaid parandustöid ette võtta.
Nüüd on teema jälle päevakorral.
Praegu on põhiküsimus massis. Kui enne oli kõike liiga vähe, siis nüüd on kõike liiga palju. Taaskasutuse fookus on jälle nihkunud ja nüüd tuleb tõesti teha
vastutustundlikke ja teadlikke valikuid. Üks võimalus ongi päästa olemasolevaid väärt materjale ja mitte osta uusi, kui vähegi saab ostmata jätta. See on jätkuvalt ellujäämise küsimus, kuid selle vahega, et nüüd pole enam nii palju vaja päästa üksikut inimest, vaid tervet planeeti.
Kuidas te ise taaskasutuseni jõudsite? Kas põhjus oli praktiline vajadus?
Minu tee taaskasutuseni algas kõige loomulikumal viisil lapsepõlves. Olin enne kooliaega enamasti ühe või teise vanaema juures ja mõlemad kudusid kangast. Emapoolne vanaema Koidula oli imeline meister ja tema telgedelt tuli nii peenvillaseid kardinakangaid, rüiuvaipu kui ka tänaseni kestvaid kahepoolse mustriga põrandavaipu. Teine vanaema Hilda kudus lihtsaid lõbusaid kaltsuvaipu, mis mulle oma värvikuses vägagi meeldisid.
Kui sa lapsena oled osa protsessist, näed mingi töö kõiki etappe ja teed need jõudumööda kaasa, siis selle käigus lihtsalt hingad sisse ka teadmised. Kaasa arvatud materjali väärtustamise.
Praktiline vajadus on kahtlemata kaasa aidanud. Kolisin kodust ära 14-aastasena ja olin vaene kui kirikurott. Võin omast kogemusest öelda, et kitsikus paneb tööle nii pea kui ka käed.
Kui enam nii kitsas ei olnud, siis olin ilmselt juba pöördumatult rikutud ega saanud enam näppe käsitööst eemal hoitud ega lihtsalt niisama vedelevast väärtmaterjalist mööda vaadatud.
Mis eriala te olete õppinud? Kus töötanud?
Olen õppinud meesterätsepaks ja juurdelõikajaks. Tahtsin väga õppida moekunsti, kuid lihtsalt ei julgenud ERKI-sse proovima minna. Läksin hoopis TPI-sse majandust õppima, kuid elu viis siiski tagasi käsitöö ja loomingu poole. Olin aastaid ajakirja Pere ja Kodu praktilise osa toimetaja, peale seda ajakirja Käsitöö esimene peatoimetaja. Kui vaatan täna Käsitööd, siis on südames hea tunne – et see on olemas ja kestab.
Praegu olen vabakutseline ja teen kaastööd erinevatele väljaannetele.
See ei ole teie esimene raamat.
Varrakuga koostöös ilmus paar aastat tagasi „Käsitöökingitused”, aga varem on neid teiste kirjastuste alt veel õige mitu ilmunud. Kõik ikka käsitööst.
Selle raamatu puhul kulus ideest teostuseni umbes aasta, kuid see aasta on pigem jäämäe tipp. Kogu elukogemus ja teadmised on see osa jäämäest, mida näha ei ole, kuid ilma milleta poleks see raamat kuidagi võimalik olnud.
Millest soovitate alustada algajal taaskasutajal, kelle õmblusoskus pole ehk kõige parem?
Taaskasutus ei vaja tingimata õmblusoskust. Selle juures saab kõikvõimalikke käsitöötehnikaid ja võtteid rakendada – kududa, tikkida, viltida, punuda, meisterdada jne. Näiteks salvrätitehnikas kaunistatud konservipurk, mis elab uut elu pliiatsitopsina, on samuti taaskasutus ja mitte ühtki pistet pole vaja teha.
Algaja taaskasutaja võiks liituda mõne vastava internetirühma või kogukonnaga, kus liigub palju infot ja jagatakse nõuandeid ning teemaviiteid. Kõige tähtsam on alustada jõukohaste projektidega, et saaks kogeda tunnet, et ma saan hakkama.
Kui aktuaalne on taaskasutuse teema mujal maailmas? Kas vanadest asjadest uute tegemine ja nende kasutamine suudab päästa planeedi? Et me ei tekitaks nii palju prügi?
Üha aktuaalsem, sest oleme sõna otseses mõttes kõrist saadik tekstiiliprügis ja seda nii siin kui ka Aafrikas. Soovitan lugeda raamatu lõpus olevaid artikleid ja intervjuusid, kus on palju hetkeseisu iseloomustavat ja tuleviku väljavaateid puudutavat teavet. Hoiatan – see lugemine võib šokeerida!
Et vanadest asjadest uute tegemine kohe planeedi päästaks, ei tasu ilmselt oodata, aga iga kokku hoitud ressurss on väärtus. Isegi kui üks teiselt ringilt päästetud ja uueks tuunitud kampsun tundub vaid tilk meres, siis tasub meeles pidada, et tilkadest see meri koosnebki.
Kas olete kuskilt ammutanud inspiratsiooni ja eeskujusid? Või mõtlete kõik asjad ise välja?
Otseseid eeskujusid ei ole, kuid loomulikult jälgin, mida käsitöömaailmas tehakse. Vahel paneb mõtte liikuma kusagilt silma jäänud motiiv või tehniline lahendus, teine kord jälle mõni kätte sattunud kvaliteetne materjal. Olen kindamustreid vaadates leidnud lahenduse lapitehnikas padja detailide paigutamiseks ja saanud tütre spordirõivastelt hulganisti elu lihtsamaks muutvaid õmblusnippe. Mulle tundub, et kui oled harjunud omas valdkonnas avatud meeltega ringi vaatama, siis ka näed ja avastad. Mida aeg edasi, seda enam usaldan sisetunnet. Näiteks ostsin mitme aasta eest uuskasutuskeskusest peotäie imeilusaid pärlmutternööpe ja olin kindel, et küll nende juurde sobiv kangas ka minuni jõuab. Jõudis ja tänaseks on idee peenemat sorti linasest suvekleidist ka teoks tehtud. Üldiselt ei ole mul ideede puudust veel ette tulnud. Küll aga juhtub pidevalt seda, et ideede teostamiseks ei jätku aega.
Oma kätega tehtud asjadel on hing sees. Kas valmistate neid ka müügiks või ainult oma pere tarbeks?
Müügiks teen täna väga vähe, oma perele ja kingitusteks väga palju.
Majandasin end läbi ülikooli ja edasi ka 1990. aastate alguses, väikeste laste kõrvalt puhtalt õmblusoskuse najal ja – enam ei taha. Olen teha võtnud vaid neid töid, mis pakuvad mulle endale midagi uut ja huvitavat, näiteks pulmakleidid, võistlustantsu kleidid ja rahvuslikus võtmes kostüümid.
Mis on kõige armsam asi, mille olete mõnest vanast tootest välja võlunud?
Armsaid asju on aja jooksul üksjagu palju kogunenud. Tooksin välja ühe ammuse loo 1990. aastate algusest. Sain Soome tuttavate käest suure punase tepitud voodikatte. Pealmine kangas oli impregneeritaoline, alumine väikese mustriga puuvillane ja keskel kohev vatiin. Meil taolist materjali üldse ei liikunud, heal juhul oli saada õhukesele vatiinile õmmeldud libedat voodrit. Tegin sellest punasest kattest oma tütardele mantlid – no nagu maasikmarjad olid nad neis! Ükskord Nukuteatris taheti lastelt mantlid keset garderoobi kohe ära osta, öelgu ma ainult hind … Tehing jäi ära ja tütred kandsid mantleid, kuni need lootusetult väikseks jäid. Kui aastaid hiljem tulid vanaema juubelile kaugema kandi sugulased, lastel needsamad mantlid seljas, siis oli tõesti soe tunne. See on ehe näide taaskasutusest ja ringmajandusest, kas pole?
Kellele see raamat on mõeldud?
Ma arvan, et raamatut võiks lugeda käsitööst huvitatud inimesed. Siit saab pisut enam teada neist nii tavalistest tekstiilidest ja rõivastest, mis meil kõigil kodus olemas on. Taustateadmised aitavad ehk paremini näha olemasoleva materjali väärtust ja laiendada vaatenurka – valmis ese pole kunagi vaid ese, see on ka materjal, mis olemas siin ja praegu. Tahtsin näidiste ja nende lugude kaudu avada erinevate hõlpsasti kättesaadavate materjalide potentsiaali ja näidata võimalusi, kuidas saab taaskasutuse kaudu luua uut ja kordumatut.
Kindlasti peaks seda raamatut lugema minu ema. Ta on juba pool aastat imestanud, mida on sel teemal ometi nii palju kirjutada. Teha, seda muidugi! Aga kirjutada?!