Küsimustele vastab raamatu „Fuck You Liivik” peategelane ja üks autoreid Siim Liivik.
Kuidas raamatu kirjutamine välja nägi? Kas teie rääkisite ja Aki Ollikainen pani kirja või kirjutasite ka ise midagi?
Ma kirjutasin ise päris palju, siis sai ka Aki asjadest paremini aru. Käisime temaga koos Tarbjal, Paides, Pärnus, et ta näeks kõiki neid kohti, mis on mulle tähtsad. Meil läks üsna ruttu: 2021 kevadel alustasime ja sügisel oli raamat valmis. Abilisi oli muidugi palju.
Kust tuli idee?
Idee oli mul juba kaua. Olen lugenud palju elulugusid, mis on mind inspireerinud ja motiveerinud. Sõbrad ka soovitasid.
Tahtsin olla üdini aus, et minu raamat poleks elulugu ega spordiraamat, vaid kujunemislugu. Ma ei tahtnud, et spordiajakirjanik oleks selle teinud. Mulle oli väga tähtis, et tuleks hea raamat!
Eestis ja Soomes on perevägivald väga aktuaalne teema. Nüüd oli mul platvorm ja võimalus sellest rääkida.
Kui suur oli raamatu tiraaž
Soomes ja milline on olnud tagasiside?
Esimene tiraaž oli 7500 ja kui ma seda virna nägin, siis oli täiesti uskumatu tunne. Mis toimub?! Audioraamatu lugesin ise sisse ja seda on kuulatud mitukümmend tuhat korda. Tagasiside on olnud väga hea, näiteks perevägivalla kohta on tänatud, et ma sellest rääkisin. Kui kas või üks inimene sai selle koha pealt tuge, siis see oligi mu eesmärk.
Kas te olete tavaelus ka nii avameelne nagu raamatus?
Nooremana kindlasti ei olnud, olin oma tunnetes kinni. Olen õppinud ja kasvanud. Olen lugenud palju psühholoogiast, filosoofiast. Tahtsin ennast aidata, õppida, kuidas oma tunnetega toime tulla.
Praegu käin iga kahe nädala tagant teraapias ja soovitan kõigile. Ka need hirmud ja sõlmed, mida täiskasvanud tunnevad, on kuidagi lapsepõlvega seotud ja teraapiast saab abi. Kas või lihtsalt rääkimisest.
Eestis inimesed leiavad, et peavad ise hakkama saama, aga alati on mõtet abi otsida.
Millega praegu tegelete?
Lõpetasin kaks aastat tagasi spordikarjääri ja läksin õppima meediat, et oleksin valmis tegema teletööd, kirjutama. Mul on oma taskuhääling – Wet Show podcast. Tahan olla ka kaamera taga, teha asju teistmoodi.
Praegu osalen saates „Tantsud tähtedega” mida vaatab 1,4 miljonit inimest. Seda on rohkem kui Eestis elanikke.
Teen sporti. Profina ei jõudnud ja vigastuste hirmus ei saanud eriti muud teha. Käin endiselt jääl, aga ka poksimas, tennist mängimas, joogas. Sõidan maastikurattaga ja motokrossi. Koeraga teen pikki jalutuskäike. Ja tantsin sambat!
Noorena olite kõva pidutseja ja möllumees.
Eks ma nüüd olen rahulikum. Aga kui midagi teen, siis ikka täiega! Kui oli pidu, siis pidi kõigil lahe olema. Head mälestused on sellest ajast.
Teie räpparinimi on Märkä-Simo. Kas lisaks loole „Pienissä häissä” on sündinud veel mõni hitt?
Just tegime loo „Eesti (On My Mind)” ja see jõudis kuldplaadini. Neljas räpiloos olen osalenud ja kõik on jõudnud kuldplaadini. Ütlen alati pakkumistele jah. Iga asja peab proovima!
Kui tihti Eestis käite?
Kord-kaks kuus ikka käin. Mul on Pärnus suvila. Kunagi tahaks Eestis pikemalt elada.
Aga praegu on eesmärk leida oma koht meediamaastikul. Kui midagi unistan ja soovin, siis pürgin selle poole ja teen selle nimel kõvasti tööd. Kes oleks uskunud, et minust ilmub septembris 2022 eesti keeles raamat? Isegi kui tuled Tarbjalt, kus elab sada inimest, võid saavutada kõik!
Tahan olla sillaehitaja Eesti ja Soome vahel. Soomlane ei ole ainult vodkaturist Tallinna vanalinnas ja eestlane ei ole ainult ehitaja või koristaja Soomes.
Kui teist poleks saanud profisportlane, siis kes?
Oleksin tahtnud olla rokkstaar ja, kitarr kaelas, festivalidel käia. Midagi loomingulist igal juhul.
Aga sport aitas mõtteid mujale viia ja sportlaste elu oli teistmoodi. Nad said öelda asju, mida teised ei saanud. Mul oli unistus ema ja õde sealt ära viia.
Mul oli eesti nimi ja sain sellepärast koolis kehvemaid hindeid. Otsustasin, et ma alles näitan neile!
Kas praegu on võõraviha samasugune probleem?
Helsingis seda enam ei ole, siin elab palju teise nahavärvi ja keelega inimesi. Aga 200 km eemal pole lood head. Mul on tumeda nahavärviga sõpru ja neile on öeldud igasugu asju, kui nad näiteks kuskil kontserdil käivad. Soome ja Eesti on väga rassistlikud maad. Minu küsimus on: kuidas sa saad metsas elada? Käi maailmas ringi! Ela kuskil mujal ja vaata, mis tunne on, kui sulle lihtsalt teise keele pärast halvasti öeldakse!
Soomes on jäähoki märksa populaarsem kui Eestis. Samas selgub raamatust, et see on väga agressiivne mäng. Kas soomlased on agressiivsemad kui eestlased?
Soomlane ei ole agressiivne. Jäähoki lihtsalt on jõuline mäng. Soomes on palju iidoleid, jäähalle, kus lapsed saavad treenida.
Kas ise olete oma vigastustest üle saanud?
Ei ole üle saanud, selg ja puusad valutavad. Teen joogat. Kui ei hooldaks oma keha, siis valutaks rohkem. Pidev õlivahetus, nagu öeldakse.
Sport pole ainult väga äge, see ka võtab palju. Stress on kõva. Tavalisel töökohal ei vallandata kohe, kui sa ei võida. Sportlane võib ebaõnnestuda iga päev. Aga kukud maha, tõused püsti ja lähed edasi. Nii on ka elus!
Kas kirjutate veel mõne raamatu?
See soov on küll.
Raamatu leiad SIIT
2011. aasta Soome tšempion ning 2019.aastl Austria meistriks krooniitud Siim Liivik tõmbas hokikarjäärile kriipsu alla 2020. augustis