Raamatuga “Vaikne jõud” (2015), mis innustas ühiskonda väärtustama asendamatuid introverte meie keskel, tuntust kogunud ameerika kirjanik ja lektor Susan Cain jätkab teemaarendust, kirjutades nähtamatute jõudude olulisusest. Seekord uurib ta kurbust ja igatsust ning mõrumagusat meelelaadi, mille mõistmine ja omaksvõtt juhatab meid loovuse, ühtekuuluvuse ja transtsendentsi suunas. Taaskord osutab ta moodsa läänemaailma pealesurutud edu ja ekstravertsuse kultusele, mis alaväärtustab ning vääriti mõistab õrnemat, tundlikumat natuuri.
Raamat: Susan Cain, “Mõrumagus” (Varrak, 2022)
“See raamat räägib melanhoolsest suunast, mida ma nimetan mõrumagusaks: kalduvus igatseda, õhata ja kurvastada; terav teadlikkus aja möödumisest, torkiv rõõm kõigest ilusast. Mõrumagus on teadmine, et valgus ja pimedus, sünd ja surm – mõru ja magus – kuuluvad igavesti kokku. “Üks päev on nagu mesi, teine kui sibul,” sedastab üks araabia vanasõna. Elu tragöödia on selle hiilgusega paratamatult seotud; võid terve tsivilisatsiooni hävitada ja siis jälle üles ehitada ning samad duaalsused tekivad uuesti. Paradoksaalselt on ainus viis neid duaalsusi – nii pimedust kui valgust – ületada, need täielikult omaks võtta. Ning ületamine ongi ülim mõte. Mõrumagusus tähendab igatsust ühtekuuluvuse järele, soovi pöörduda koju,” on autor ise öelnud.
Originaalis pealkirja “Bittersweet” kandev raamat on eestikeelsena saanud vaste “mõrumagus”, mitte “magusvalus”, nagu seda sõna muidu tõlgitakse. Aga “mõrumagus” mõjub värske väljendina, mida ka endale külge harjutasin, kui raamatut lugesin või mõnd magusvalusat tundmust kogesin.
Tundsin ühtekuuluvust kohe, kui raamatut poes nägin, seda lugematagi. Sest see mõrumagus meelelaad on mullegi omane, ning tõtt-öelda otsin ma igapäevaselt mõnd magusvalusat hetke, leides sellest kosutust ja tuge, turvalisust. Niisiis pidin ma seda raamatut lugema! Ehk on veel midagi, mingi teistlaadne vaatenurk, nüanss, seletus või mulle teadmata võimalused, mis selles “andes” peituvad! Isegi kui arvan, et tean, õigemini tajun selles olekus kõike. Aga siiski, kuidas seda veel võiks mõista? Mida veel sest luua?
Just loomisega olen mõrumagusust seostanud. Ja nii teeb seda ka raamatu autor. Tema peamine sõnum on: muuda igasugune valu, millest sa vabaneda ei suuda, loominguliseks väljenduseks või leia keegi, kes seda sinu eest teeb. Kui tunned sellise inimese vastu tõmmet, küsi endalt, miks ta sind kõnetab, mida ta sinu eest väljendab ning kuhu suudab sind viia…
Tema jaoks on selliseks valuväljendajaks-hingesugulaseks olnud tumemeelne laulik Leonhard Cohen, kelle mälestusele Cain oma raamatu ka pühendas.
Kurbus ja igatsus on suurepärane taimelava, et valust ilu luua.
Üks mu lemmikmõtteid pärineb Kahlil Gibranilt: “Kurbus uuristab meid sügavamaks, et meisse mahuks rohkem rõõmu.” Ja üks kaunimaid muinasjutte mu jaoks on Oscar Wilde’i “Ööbik ja roos”, kus roosiokas torkab ööbiku südamesse ning lind laulab enne surma, vere tilkudes, oma ilusaimat laulu… Paljud inimesed nii kurbi hetki ei talu, ei taha. Ent ülitundlikud, loomingulised hinged mõistavad seda nukrust hinnata. Nõnda näevad nad seoseid ilu ja valu, õitsemise ja närtsimise, kerguse ja raskuse, elu ja surma vahel. Ega karda kurbust. Võiks isegi öelda, et kurbus on nende rõõm. See ei ole niivõrd enesepiinamine, kuivõrd elu omaksvõtmine kõiges, mis selles on.
Ja paradoksaalsel kombel leitakse ses kõige kaduvuse nukruses lohutust justnimelt nukrusest. Arvestades, kuidas melanhoolne muusikagi paljusid liigutab, võib arvata, et neid mõrumagusa meelelaadiga inimesi on tegelikkuses päris ohtralt. Nende lemmikaastaaeg on kindlasti sügis, oma kõdunevate lehtede lõhnaga ja pimeduse saabumisega. Sellestsamast raamatust pärinebki üks inspireerivamaid ülekantud mõtteid (hingelise) pimedusega seotult: “Pimeduses harjuvad silmad nägema.” Need silmad võivad siis näha sügavamale.
Tõin siinkohal isiklikku peegeldust, sest just isiklikkus on ka Susan Caini suhtlusmeetod. Need lood kõnetavad, kuna on lõpuni tunnetatud ja ausad. Isiklikud lood, millest valusaim on tema enda vastuoluline armastussuhe oma emaga, kes ühelt poolt pakkus soojust ja armastust, teisalt lämmatas kontrollimisega. Nii et tütar pidi veel täiskasvanueas katkestama temaga suhtluse. Kui Caini ema nüüd, oma lõpupäevil dementsust põeb, on nende suhe lõpuks rahulikum, ema kordavat vaid, kui hea tütar Susan talle on olnud.
Sümpaatne on see, et 54-aastane laia silmaringiga kirjanik, kes olnud oma raamatutega üle seitsme aasta New York Timesi menukite nimekirjas, kelle TED-kõnesid on kogu maailmas vaadatud üle 40 miljoni korra ning kes ärisuhtlusvõrgustiku LinkedIn väitel kuulub kümne kõige kaalukama mõjuisiku hulka maailmas, ei võta kõiketeadja-positsiooni, vaid on ise siiani otsija. Nii käib ta seminaridel, kus käsitletakse surma ja leina, kohtub idamaa-gurudega, uurib psühholoogiat, bioloogiat, ajalugu, saamaks vastuseid inimloomust puudutavaile küsimustele – mis paneb meid igatsema? Miks paistab loovus olevat seotud igatsuse ja kurbusega? Kuidas peaksime toime tulema kaotatud armastusega? Kuidas elada teadmisega, et surmast pole pääsu ei meil ega me lähedastel? Kas me pärime oma vanemate ja eelkäijate valu – ning kui on nii, siis kas saame selle muuta edasiviivaks jõuks?
Veendunud agnostikuna on Cain jõudnud siiski äratundmiseni, et spirituaalse puudutuse kogemiseks ei pea uskuma kindlasse jumalakäsitlusse, ent see müstlilise igatsuse algläte võib olla ikkagi seotud igatsusega “kõrgema ühenduse” järele.
Selles on lootus jõuda tagasi hingekoju, sellest elust teistsugusesse, täiuslikumasse paika. Niisamuti tunnistab ta palve jõudu – nii avastas ta, et oma hinge puudutavat muusikat kuulates teeb ta spontaanseid palveliigutusi. On ju ta lemmiku, Coheni tuntuim pala, “Hallelujah”, ka sügavalt vaimulik.
Ameeriklasena vaatab autor kriitiliselt ameerikalikule, pealesunnitud positiivsusele, nimetades seda lausa türanniaks.
Peatükis “Kuidas võttis südamevalust sündinud rahvus üle normatiivsete naeratuste kultuuri?” käsitleb ta suurt vastuolu, kus välisfassaad ühtpidi esindab heaolu- ja eduühiskonda, teisalt elab see naeratavate inimeste mass antidepressantide ning rahustite peal. Põhjus on loogiline: kui saame välja näidata vaid positiivseid tundeid, elame osa ajast maski kandes ning kõik mahasurutud tunded võimendatakse meie psüühikas.
Säärane võltspositiivsus paneb mõtlema, et olgu eestlane pealegi tusatuju musternäide, see on ikkagi parem – olla ausalt tusane, kui valelikult rõõmsameelne. Ses suhtes sobivad elupaigana karged põhjamaad introvertidele ning melanhoolikutele kindlasti enam, kuigi eks ameerikalik eluhoiak on aastatega ka meile imbunud.
Siiski tundub, et mõrumagus meelelaad ei sõltu niivõrd rahvusest, kuivõrd loomusest. Ja ehk on ka nõnda, et meis kõigis on taolist igatsust teatud määral – kes kui palju seda tunnistab, selle olemist-olemust toetab, kasvatab ning sellest suudab midagi luua, on iseküsimus.
Sest paljudele on niisugune meelelaad nõrkuse näitajaks – see tundub vanamoodne, ebaproduktiivne, minevikku takerdunud ning kardetakse jääda “elust kõrvale”. Ometi on ses igatsuses varjatud impulss, milles on õrnust, loovust, jumalikkust. Neile, kes julgevad oma hingesügavustesse vaadata ning võimaliku valuga toime tulla.
Inspireeriv, mõtlemapanev, avardav lugemine kahtlemata.
Tekst on ilmunud portaalis edasi.org