Raamatu „Vala välja!“ autor Keiu Virro polnud lugenud eesti keeles lugusid tavaliste inimeste teekonnast veini juurde. Mõtles, et mis seal ikka, kirjutab siis ise.
Kust tuli mõte kirjutada raamat veinist, reisimisest, sõpradest ja sommeljeeõppest?
Veiniraamatu alge on peidus Los Angeleses The Last Bookstore’i lettide vahel. Seda nime kannab raamatupood, kuhu 2019. aasta sügisel sõbrale külla minnes sattusin. Sealt võib leida nii uusi kui ka kasutatud raamatuid. Lubasin tookord endale, et ei osta sealt midagi, leidsin seejärel joogiraamatute sektsiooni ja astusin välja viie või kuue raamatuga. Nende seas oli kaks veinilugu, mille autorid kirjeldasid isiklikku veiniteekonda. Eriti meeldis mulle Bianca Boskeri „Cork Dork“, raamat sellest, kuidas teadusajakirjanik jätab oma töö ja asub end veinieksperdiks õpetama. (Teda tsiteerin korduvalt ka oma raamatus.)
Eesti keeles on küll toredaid raamatuid veinireisidest (näiteks Rein Kaselalt) ja veiniõpikuid (näiteks Kalev Kesküla „Suur veinijuht“), aga lugusid tavaliste inimeste teekonnast veini juurde ei olnud ma lugenud. Mõtlesin, et mis seal ikka, kirjutan siis ise.
Esimesed märkmed panin kuhugi Google drive’i faili kirja just tol sügisel Los Angeleses. Paar aastat täiendasingi sama faili juhuslike tähelepanekutega veinist. Pärast üht juhuslikku vestlust Indrek Koffiga otsustasin, et aeg on need lood päriselt valmis kirjutada. Sõitsin üksi Madeirale ja kirjutasin seal raamatu esimese mustandi. Madeira ja seal kohatud inimesed on samuti osa raamatust.
Milliselt riiulilt valite poes veini õhtusöögi kõrvale või sõbrale külla minnes?
Külla minnes püüan võimalusel veidi eeltööd teha. Kas sõber tahaks mõnuga mõnd põnevat veini mekutada või oleks pigem vaja üht seltskondlikku mulli?
Õhtusöögi kõrvale joon kodus tegelikult enamasti lihtsalt vett, aga kui on vähegi põhjust vein välja võtta, siis otsin selle vastavalt roale (seda sobitamist saab tegelikult igaüks väga lihtsalt teha – internet on toitude ja veinisobivuste kirjeldusi täis).
Kui lähen vinoteeki veini ostma, siis kasutan sommeljee abi. Tema teab ju enda valikut kõige paremini. Mina kirjeldan lihtsalt, milliseid omadusi otsin. Tuttavad sommeljeed teavad juba minu maitset ja oskavad sageli selle põhjal ka ägedaid üllatusi välja pakkuda.
Ka restoranis usaldan üldiselt sommeljeed, juhul kui selline ametikoht seal olema juhtub. Mina võin ju teha veinikaardi põhjal ükskõik kui informeeritud oletusi, aga tema teab päriselt.
Tsitaat raamatust: „Veinivaliku juurde käib meeleolu. See, kas, kuidas ja kellele muljet avaldada püütakse.” Kellele avaldasite viimati muljet ja millise veiniga?
Esimese hooga meenub hoopis vein, millega üks sõber külla tuli. Kohtume küll harva, aga õnneks on ta väga targasti otsustanud (see on mõistagi minu täiesti objektiivne hinnang olukorrale), et oma riiulis seisvate vanemate veinide joogikõlblikkust võiks koos katsetada. Sel korral oli tegemist Luksemburgi 2001. aasta Pinot Gris’ga, mis oli säilinud imeilusasti.
Ma ise kipun võimaluse korral veine kaasa tassima veidi ebatraditsioonilisematest kohtadest ja nende puhul pole veini maitse teab kui oluline. Oluline on lugu. Nii et kui sõpradega ühe Türgist toodud Chardonnay avasime, siis piisas hea tuju loomiseks juba ainuüksi sellest, et see oli päriselt meeldiv vein! Tuleb seada madalad ootused ja elu on ühtäkki väga mõnusaid üllatusi täis.
Millised oleks kolm esimest soovitust inimesele, kes tahab veinimaailmaga tuttavaks saada?
Mitte karta, vaid küsida. Ja erinevaid veine proovida! Vist saigi kahes lauses kolm soovitust.
Olen nii mõnegi sõbra pealt näinud, kui krampi võib ajada tunne, et ei teata piisavalt. Aga veiniteadmised on võistlusala ainult tippsommeljeede hulgas. Teistele peaks vein olema ikkagi meeldiv moodus aega veeta, mitte pingete kogunemise koht. Peamine on leida joogiks midagi, mis meeldiks. Selleni jõuab aga degusteerides ja veiniteadlikumate inimestega vesteldes.
Sommeljeed on üks väga tänuväärne nähtus. Ja veinid hakkavad lihtsalt seda rohkem meeldima, mida rohkem sa neist tead.
Millised oleks kolm esimest soovitust inimesele, kes tahaks avastada veinimaailma reisides?
Ma olen kehv soovitaja, sest tuntud piirkondade veinimõisadesse olen ma sattunud vähe. Pigem meeldivad mulle ebatüüpilisemad kohad. Nii et miks mitte minna näiteks Põhja-Makedooniasse kohalikke põnevaid veinisorte otsima? Kui aga mõtlen kohale, kus on ühendatud imelised vaated, väga erinevad veinid ja mõistlikud hinnad, siis Douro jõe org Portugalis on meeldiv ja maitsev võimalus. Alustada võiks aga hoopis Eesti Veiniteest (vt näiteks lehekülge www.veinitee.com).
Millisesse riiki läheksite silmagi pilgutamata veini mekkima?
Kui mul oleks piiramatult aega ja vahendeid, siis oleksin juba Lõuna-Aafrika Vabariigi poole teel. Seal on palju ägedaid veinitegijaid, kes on sageli ka julged katsetajad. Neid ei piira see, kuidas on tehtud pikki põlvkondi varem. Samas, klassikalistest vana maailma piirkondadest võiks ilmselt kuid veeta Itaalias. Iga piirkond on veini mõttes justkui eraldi riik. Ja nüüd mul hakkas lihtsalt suu vett jooksma …
Millises Eesti poeketis on kõige parem veinivalik?
Sõltub, mida otsida. Kaubamajast leiab kahtlemata suurepärase valiku ka nõudlikule maitsele (sama suur valik ei pruugi küll Selverites peegelduda). Mõnusalt rahakotisõbralikke veine võib näiteks Rimist leida. Mina haaran sealt nii mõnigi kord mõne soodsa Gruusia veini.
Kes on selle raamatu sihtrühm?
Loomulikult meeldiks mulle, kui seda raamatut loeksid kõik, kellel on mingisugunegi kokkupuude veiniga. Aga kui ma püüan kuidagi sõnastada, siis ütlen nii: seda raamatut kirjutades olen mõelnud eelkõige normaalsetele inimestele (sõna „normaalne“ vajaks muidugi sisustamist, aga no mis sa teed), kellele meeldib aeg-ajalt veini juua ja mõelda sellest, millised lood on asjade taga. Sest lood teevad elu huvitavamaks.
Raamatu leiad SIIT
Keiu Virro
Sündinud 2. detsembril 1987.
Õppinud Tartu ülikoolis semiootikat, Tallinna ülikoolis kultuuriteooriat. Praegu Tartu ülikoolis magistrantuuris (muutuste juhtimine ühiskonnas). Lõpetanud Eesti sommeljeede erakooli baas- ja juuniorsommeljee kursuse.
Töötanud ajakirjanikuna, praegu sotsiaalkindlustusameti kriisikommunikatsiooni nõunik. Üks joogi-podcast’i „Vala välja” saatejuhtidest.
Fotod:
koeraga foto: Martin Hanson
päikeseprillidega foto: Jaanika Juhanson