Lia Virkus on olnud rohkem kui saja kokaraamatu autor või kaasautor. Nüüd ilmus „Nostalgilised toidud“, mille pildid viivad sõna otseses mõttes lapsepõlvemaale. Suu hakkab kohe vett jooksma!
Seda raamatut vaadates tunnevad keskealised lugejad, nagu oleksid sattunud vanaema juurde pidulauda. Kuidas ja millal tekkis idee koostada selline kokaraamat?
Need kõik on olnud minu lapsepõlveroad ehk meie pere kõige armastatumad toidud. Mu ema on 91-aastane, ehk sellepärast on siin ka tema retsepte.
Idee koostada selline nostalgiatoitude raamat tiksus mu mõtetes juba aastaid. Olen kogunud selle ajastu nõusid pikka aega: vanu piima- ja koorepudeleid, Tarbeklaasi nõusid, kristallkausikesi, nostalgilisi plekist jäätisepokaale, klaasist morsikanne, klaase jne. Kui kirjastus Varrak pakkus mulle aasta tagasi võimalust raamat kokku panna, siis ei mõelnud ma kaua. Tundsin, et aeg on küps.
Kõige raskem oli teha toitudele pildilavastusi nostalgianõudega. Fotograaf Jaan Heinmaa võttis asja väga südamega, ei lubanud sättida pildile vaid ühte taldrikut supiga, vaid püüdsime tabada ajastu hõngu.
Kust kogusite retseptid?
Võtsin palju retsepte oma kaustikutest, mul on neid lapsepõlvest alles mitmeid. Olin juba siis suur kokkaja, kümneaastasena meeldis mulle väga küpsetada erinevaid kooke. Osa retsepte võtsin ka Ida Savi raamatust „Saiad, pirukad, koogid” ja paljude autorite koostatud kogumikust „Kokaraamat”. Palju inspiratsiooni sain Maire Suitsu meenutuste raamatust „Eks elati ju ennegi. Sotsialismiaja söögimälestusi”.
Milline retsept selles raamatus on Teie vaieldamatu lemmik?
Väga raske on lemmikrooga välja tuua, sest kõik toidud on nii head. Meie pere menüüs on selle raamatu toidud praegugi. Marineeritud heeringat teen kindlasti korra või paar kuus. On vaja vaid marinaadiained – külm vesi, äädikas ja suhkur –heeringatükkidega kokku segada. Ja paari tunni pärast saab juba nautida. Kõige maitsvam saab see tervetest soolaheeringatest, mis tuleb küll endal puhastada. Aga maitse on raudselt parem.
Millist rooga nõuavad Teie lapsed kõige sagedamini?
Kui lapsed olid väiksed, siis oli bubert meie peres pikki aastaid pühapäevaõhtune maiuspala. Alati pärast sauna ootas neid potitäis mannabubertit kisselliga. Seda paluvad nad vahel ka nüüd, kui külla tulevad.
Mida peaksid praegused algajad kodukokad arvestama, kui asuvad neid vanamoodsaid roogasid tegema?
Midagi rasket siin pole, kui näpuga retseptis järge ajada ja tegutseda. Sülditegu ja keele keetmine on vist ühed raskemad.
Kuidas sobivad need road (kui magustoidud välja jätta) praegustele noortele?
Minu lapsed söövad küll rõõmuga nostalgiaroogi, kuid tõsi, oma kodudes nad neid tihti valmistama ei kipu. Pesamuna Alvar teeb küll ise kartulisalatit. Eks pastad-pitsad-poked ja sushid ole ilmselt popimad. Samas usun, et varsti teevad nad ehk ka neid roogi rohkem, kui mu raamat neil juba kodus olemas on. Tahaks neid inspireerida!
Mitmes kokaraamat see Teil juba on?
Ma ei ole kokku lugenud, aga minu kaasautorsuses on ilmunud üle saja kokaraamatu. Kindlasti pole ma üksi kõigi nende autor, paljud on tehtud koostöös teistega.
Milline kokaraamat on Teile endale kõige armsam?
„Lia köök” ja „Minu parimad” on need raamatud, mida kasutan oma köögis iga päev.
Kas võrreldes teistega oli „Nostalgiliste toitude“ valmimises ka midagi erilist?
Kindlasti oli selle raamatu valmimine keerulisem. Nii rohkelt pildilavastusi pole me fotograaf Jaan Heinmaaga teistesse raamatutesse teinud. Siin on peaaegu iga pilt omaette lavastus, mida sättisime tunde.
Mida olete õppinud ja kus töötanud?
Olen õppinud ülikoolis toiduainete tehnoloogiks ehk erialalt olen TPI insener. Pärast lõpetamist suunati mind Leiburi kondiitriosakonda, kus töötasin kolm aastat. Seejärel läksin tööle Eesti Raadiosse rootsikeelsete saadete toimetajaks. Olin õppinud keskkooli ajal kolm aastat keeltekoolis rootsi keelt, kuna mu isa on sündinud Noarootsis, puhas rannarootslane. Siis sündisid lapsed ja jäin nendega koju.
Kui ilmuma hakkas ajakiri Pere ja Kodu, siis alustasin tööd köögitoimetajana. Selles ametis olen tänaseni, ainult et nüüd ajakirjas Eesti Naine.
Aastal 2001 alustasime kokaraamatute tegemist ja nüüdseks on neid ilmunud minu kui projektijuhi käe alt sarjas „100 rooga” ligi nelisada.
Millest soovitate alustada algajal kodukokal, kes tahab jõuda sama kaugele kui Teie?
Tuleb armastada söögitegemist ja teha seda kirega. Samuti on võimalus hakata toidublogijaks või retseptiloojaks sotsiaalmeedias. Küll sealt tulevad ka retseptiraamatud ja muu.
Kust ammutate inspiratsiooni?
Mul on kodus sadu välismaised kokaraamatud ja kokandusajakirju, mida ideede otsimisel aeg-ajalt kasutan. Samuti on ju internet, reisid, restoranikülastused.
Kas Teil on eeskujusid Eestis ja mujal maailmas?
Algusaastatel olid mu eeskujudeks paljud välismaiste kokaraamatute autorid, samuti minu hea kolleeg ja praeguseks ka kauaaegne armas sõber Maire Suitsu, kellega koos koostasime ka minu esimese kokaraamatu. Pille Endeniga inspireerisime teineteist igapäevaselt, tehes aastaid koos Perekööki. Arenesime koos.
Keda peate oma õpetaja(te)ks?
Õpetajat pole mul sellel erialal olnud. Koolis oli küll, aga seal ei õppinud ma köögitoimetajaks ega retsepte looma. Olen olnud pidev iseõppija. Iga ilmunud ajakiri või uus kokaraamat on olnud minu õpetaja. Et uus raamat ilmuks, tuleb alati teha palju tööd. Ja see on arendav.
Oli põnev aeg, kui Eesti Vabariik taasiseseisvus. Pärast nõukogude aja lõppu tuli müügile uusi tooraineid, neid tuli lugejatele tutvustada ja ise kasutama hakata. „100 roa” kokaraamatute sari oli esimene, kus iga toidu juures oli värviline toidupilt. Sama oli Pereköögis, selle idee pakkusin ise välja. Lugesin sel ajal palju rootsikeelseid ajakirju, kust napsasin ka retseptivihiku idee. Enne seda olid retseptiraamatud ilma piltideta. Näiteks Ida Savi „Saiad, pirukad, koogid” ja teised väga head retseptikogumikud.
Millise maa köök Teile kõige rohkem meeldib?
Nagu mul pole lemmiksööki, pole mul ka lemmikkööki. Vahel on ohjeldamatu isu Itaalia, vahel Prantsuse, vahel Aasia ja vahel hoopis Gruusia söökide järele. Kui peaksin valima, ilma milleta kohe üldse ei saa, siis on see kindlasti Eesti köök. Olles nädala reisil, ostan koju jõudes kohe musta leiva, heeringa ja paki kodujuustu.
Mis Teid praeguses Eesti toidukultuuris rõõmustab ja mis häirib?
Rõõmustab lai valik. Süüa saab kõike, mida hing ihaldab. Meie oma Eestimaal. Toiduvalik on kasvanud ju meeletult, eriti kui võrrelda nostalgiatoitude ajaga. Kurvastab see, et tänapäeval tehakse kodudes vähem süüa, valmistoidu ostmine aina kasvab. Väga lihtsalt tellitakse koju pitsa või burger. Kurvastab ka see, et paljud lapsed ei saa tunda koduahjust tulvava koogi lõhna või näha ema pliidi ees päris toitu valmistamas.
Kellele see raamat on mõeldud?
Raamat on mõeldud kõigile, kes ihkavad lapsepõlvemaitseid. Ja kindlasti ka neile, kes ei oska neid toite ise valmistada, aga sooviksid. Ma tõesti väga loodan, et mu raamatut kingitakse ka noortele! Et nad saaksid vahel ka ise valmistada singirulle, täidetud mune ja kartulisalatit. Nostalgiatoidud on soodsad, vaja läheb vaid lihtsaid eestimaiseid tooraineid. Need toidud sobivad hästi praegusse aega, kui toit poes on nii kalliks läinud.
Kas järgmise raamatu idee on juba küps?
Jaa, on küps ja õigupoolest ka juba pooleldi valmimas. Järgmise aasta jõuludeks võiks ilmuda.
Raamatu leiad SIIT
