Raamatu „Eesti mõisad ja lossid. I. Aadlikultuuri seitse aastasada” autor kunstiajaloolane JUHAN MAISTE lubab, et järgmised köited lisanduvad lähema paari aasta jooksul.
Eesti mõisatest on kirjutatud kümneid raamatuid. Miks peaksime taas kord alustama algusest?
Ars longa, vita brevis. Kunst on pikk ja elu lühikene. Nii nagu hansamajad Tallinnas, ordu- ja piiskopilinnused maal või siis rehielamu, mida peame üdini omaks, kuuluvad mõisad meie rahvuslikku kultuuripärandisse, millest kõnelemine ja kirjutamine ei lõpe kunagi.
Eestlasele ei ole mõis kunagi lõpuni oma. See on midagi, mis ei ole selle maa seest kasvanud ega sügavalt maasse juurdunud, vaid väljastpoolt tulnud ja jäänud.
Eesti on tuulepealne maa. Korra sajandis, mõnikord koguni sagedamini on üle siinsete külade ja mõisate puhunud tormi-iilid, mis on viinud kaasa põlvkondade poolt loodu. Mõisaid on sajandist sajandisse rajatud ja siis taas korra rajatud. Balti mõis on sulam väga erinevatest vaimu- ja materiaalsetest hoovustest, mis vokivärtnal kokku kerituna kujundavad ainukordse mustri, mis ahvatleb oma täis- ja pooltoonidega, seostega nii laia maailma kui ka iga paiga kordumatu eripäraga.
Kes on paljukõneldud Balti inimene (baltische Mensch) ja milline on tema roll kultuuri laiemas raamis?
Kui oskaksin sellele küsimusele vastata, siis oskaksin ma lahendada Eesti ajaloo vaat et kõige olulisema küsimuse. Oleme metsa- ja looduserahvas, mida siinse kultuurilise identiteedi võtmes on kirjeldatud „Balti looduspanteonina” (Jaan Undusk). Rooma Panteon oli pühendatud kõikidele jumalatele. Tumedate kuusikute ja heledate kaasikute kõrval on siinset inimest kirjeldatud läbi tema ajaloolise kogemuse, mis on sundinud läbi aegade laduma üles üha uusi füüsilisi ja vaimseid müüre.
Mõis on oaas, esteetiline kindlus, mida selle omanik vajas samapalju kui sinitaevast, valgeid pilvi ja mulla musta rikkust, mis sellisena annab meie lipuvärvidele niisamuti kui siinsele kultuurile pisut melanhoolse alatooni. „Kui tume veel kauaks ka sinu maa …” kirjutas Juhan Liiv, maalides samas silme ette unistuslikke pilte Murumäe ehk siis Alatskivi lossist.
Mõisa mõte on järjepidevus, perekond ja traditsioonid. Kokkupuuted Saksa kultuuriga – Goethe ja Schilleri luule, Beethoveni ja Schuberti sonaadid – täitsid vaimuruumid igatsusliku kõlaga, andes ühele väikesele rahvakillule kuuluvustunde ja asimuudi nii riigiteenistuses Peterburis kui ka rännakutel maailmameredel, kus paratamatult tuli kanda Vene lipuvärve ja esindada impeeriumi huve. Ometi, nagu kirjutati, ei lainetanud rukkiväli augustikuus kusagil mujal sedavõrd südantkosutavalt armsalt kui oma kallil Eesti- ja Liivimaal.
Ajal, mil napilt kolm protsenti ühiskonnast hõlmanud seisusel oli õnne sündida hõbelusikas suus, seadis talumees pimedatel sügisöödel, kui mõisaahjus pragisesid kasehalud, end valmis orjaööks.
Ajalugu ei ole võimalik ümber teha. Küll aga uuesti mõtestada. Demokraatia, mis teatavasti pärineb Kreekast, kehtis ka toona vähestele. Sajandid ja aastatuhanded on inimese väärtushinnanguid muutnud. 20. sajand muutis renessansist pärinevad humanismi ideed ja kõrgkultuuri kättesaadavaks ka rahvastele, kes olid seni jäänud kõrvale ajaloo peateedelt.
Meil igaühel on vabadus mäletada. Orjaööd ja kolhoosikorda ei ole võimalik muuta olematuks, aga mõisauurijana üritan luua mälumaastikke, mis toovad esile meie inimeseks olemise valgusküllasemad pooled.
Kas ja kui palju oli eesti soost mõisnikke? Kas villa Lembiti, mida mainitakse Läti Henriku kroonikas, oli küla või siis ikkagi kogukonnast varanduslikult eristuva feodaali elupaik?
Kas Lembitu oli maavanem, varakas mees või siis läänelikus mõistes feodaal? Vastus peegeldab ennekõike meie rahvusliku eneseteadvuse ja sellest tulenevalt ka ajalooteaduse hetkeseisu. See on viis, kuidas vaatame peeglisse. Kunas ja kuidas tekkisid esimesed mõisad: kuivõrd oli tegemist juba muinasaega ulatuvate traditsioonide ja võimusuhete, vajadusega külaühiskonnast eristuda ja rajada uudismaadele mõis, kust saaki katkuti, nagu Paul Ariste kirjutas. Nüüd on sellised üksikpõllud arheoloogide poolt ka maastikus üles leitud.
Võib arvata, et pärast maa allaheitmist 13. sajandil eksisteeris mitmeid erinevaid omandi- ja maakasutuse vorme, mis kõnelevad erineva tausta ja sotsiaalse staatusega inimeste lõimumisest ja vastuseisust. Piiritletud arvu faktide tõlgendamisel on nähtavasti igal ajaloolasel oma kindel seisukoht.
Läänivaldused (feoodid) ja vasalliõigus, nii nagu seda tunti Frangi riigis juba aastasadu, kodunes Balti oludes alles
14. ja 15. sajandil. 19. sajandi keskpaiku sekkus mõisaellu ka mõni Mulgi vammuses eesti mees. Nii mäletame Pöögle vallas Erdo talus ilmavalgust näinud Mats Erdellit, kes, pannud jõukusele aluse Vene-Prantsuse sõja ajal hobustega moonavooris käies, rikastus lina- ja viljaäriga ning omandas esmalt pandivaldusena Valgamaal Patküla ja seejärel naabruses asuva Roobe mõisa. Oma hauale Ala kalmistul lasi mees püstitada uhke kabeli. Või siis teine näide. Siiani on piirituse tootmisel kasutusel apteekrina alustanud ja Virumaal kolm mõisat omandanud Jakob Kurbergi Moe mõisa viinavabriku hooned.
Eesti maastik on kujunenud kahe alge – mõisa ja talu – sümbioosis, kõlades vastu esteetilise põlishärra soovides, mis üritasid muuta maastikku maaliks ja kogu Eestimaad dendropargiks.
Oleks mõisaaeg edasi kestnud, siis oleks Eestimaal paljugi teisiti. Paraku ei andnud ajalugu meile seda võimalust. Reformid jäid hiljaks ja aadli hirm kaotada oma igipõlised privileegid ei andnud võimalust käia ühist teed, mis oleks võinud muuta Eestimaa paradiisiaiaks, kus sõbralikus meeles oleksid elanud koos hunt ja lammas. Mis ei tähenda, et me ei võiks ega peaks selle poole püüdma.
Härrastemaja oli otsekui mõisa süda, ansambel ja kõrvalhooned tema ümber kopsud, maks ja neerud. Mõis pidi tagama äraelamise, harima üles põllud, tooma lauale leiva ja aadliperesse jõukuse.
Eesti mõisahärra oli innovatiivne. Unistaja ja praktiline põllumees ühe ja sama hingetõmbega. See on paradoks, mis iseloomustab eestlast tänaseni, olgu siis selle põhjuseks siinsed kasinad looduslikud olud või protestantlik hingeharidus.
Kivistel põldudel tuli jääda ellu, kraavitada sood ja rabad. Sarnaselt Preisimaaga võeti Baltimaades kasutusele eesrindlikud põlluharimise, karjakasvatuse ja tööstusliku tootmise erinevad harud, mis tõid mõisasse kaasa rikkuse ja peagi ka talutarre jõukuse.
Juba 18. sajandil oli senisest õllemaast saanud viinamaa. Lõviosa aadli sissetulekutest moodustas piiritusetootmine.
Viina põletamise näol oli aadel leiutanud perpetuum mobile – igiliikuri, mis aitas majanduse üle kriisiaegadest ja tagas võimaluse kodumõisa suurejooneliseks väljaehitamiseks. Ilma viinatootmiseta oleksid mõisad jäänud pärast Põhjasõda kiduma.
XIX sajandil sai viinatootmisest mõisatööstuse auruvedur ja viinavabrikust võimas kiviloss. Kartulist ja viljast keedeti kanget piiritust, mida lahjendati veega ja saadeti pikkades viinavoorides Narva, Peterburi ja Riiga. Iseenesestki mõista ei unustatud ka oma rahvast, ligikaudu kolmandik alkoholist müüdi maha mõisakõrtsides, kus nii mõnigi peremees sattus oma põliseks ostetud talust saadud rubladega praalima. Kahtlen siiski, kas just viinavabrikud tõid kaasa siinse inimese erilise viinalembuse. Näiteks Soomes ei joodud vähem.
XIX sajandi lõpuks oli mõisast kujunenud suurmajand, mis pälvis tähelepanu nii oma tööstusliku potentsiaali, agrotehniliste uuenduste kui maastikus esile astuva siluetiga. Kui palju neid suurmajandeid Eestis oli?
Kõik oleneb mõõtkavast. Olustvere, Õisu, Kunda või Hiiu-Suuremõisa võisid majanduslikult olla paremalgi järjel kui aadlimõisad Saksa- või Venemaal. Uhkele härrastemajale liitus suurejooneline ansambel. Võis siiski olla ka erandeid: mõnes suures mõisas ei olnud koguni viinavabrikut (majanduslikud vahendid saadi riigiametitest Peterburis saadud tuludest) ja vastupidi – nii mõnegi tagasihoidliku härrastemaja kõrval kosus ja kasvas paljude majandushoonetega mõisasüda (Perila Harjumaal, Kuusiku Raplamaal, Vaeküla Virumaal jne). Konkreetset statistikat mõisate majandusliku kandevõime kohta ei ole paraku siiani peetud. Eks erinevaid mõisaid ja tootmisi olegi raske omavahel võrrelda.
Kevadhommikul mõisapõllu serva jõudes mõtles talumees talle sajandite vältel osaks saanud ülekohtule ja alandusele.
Ennekõike mõtleme siin aega pärast Põhjasõda, mil teoorjus ja sellega liituv sunnismaisus jõudsid oma äärmuslike piirideni. Olukorda ei muutnud ka pärisorjuse kaotamine. Ülekohus ja pettumused püsisid meeles, mis ka neil aegadel, kui hakati välja mõõtma talukrunte ja neid päriseks ostma, ei toonud õnne mitte igaühe õuele.
19. sajandi lõpukümnenditel hakkasid seni suhteliselt homogeensest talurahva massist eristuma rikkamad, kujunesid välja peremehed ja moonakate kiht ehk maaproletariaat, kes „seitsme aastasaja orjapõlve” mälestuseks süütas linnast saabunud ässitajate õhutusel 1905. aasta talvel „jaanilõkked”, mida on ajaloolisest mälust raske kustutada tänaseni. Mõtlema paneb seejuures, et enamiku mahapõletatud mõisatest ehitas aadel parema tuleviku lootuses üles veel enne, kui ehakuma lõi taeva taas punetama. Miks siis ikkagi?
Iga põlvkond on tee mõisaarhitektuuri juurde leidnud uuesti. Kui noor 20-aastane inimene soovib avastada Eestimaa mõisaid, siis mida ta näeb?
Baltisaksa kultuur – nii nagu see veel täna ilmutab end läbi mõisasammaste ja verandaakende – alles ootab oma uurijat. Mõisast saab alguse klaaspärlimäng, mis juhatab meid ühelt poolt tagasi Kastaalia allika, Rooma patriitside villade ja Medicite maamõisateni. Teiselt poolt on Balti villa rustica – nagu me siinseid maamõisaid võiksime kutsuda – meie enda oma, paik, kus aastasadu murdsid teed parema tuleviku poole teineteise külge aheldatuna nii mõisahärra kui ka talumats. Nii mõnigi suurejooneline fassaad varjab tänaseni oma saladust, kutsudes end ikka ja jälle avastama, lugema ridade alt ja pealt, võtma üles üksikmõisate lugusid ja terveid teemasid (näiteks puitmõisad, mis moodustasid ligemale poole mõisate üldarvust), mida siiani ei ole veel jõutud läbi uurida ja raamatu kaante vahele koguda.
Raamatu leiad SIIT
