0

Lihtsuses peitub jõud

Küsimustele vastab saatejuht Hannes Hermaküla, kes peab end Harju keskmiseks ajaloohuviliseks. Äsja ilmunud raamat “Maailma lühiajalugu noorele lugejale” üllatas teda meeldivalt.

 

 „Maailma lühiajalugu noorele lugejale” ilmus esmakordselt 1936. aastal. Kuivõrd arusaadav ja mõistetav on see raamat praegusele lugejale?

See raamat on lihtsasti loetav ja kergesti arusaadav. Omal ajal nägin koolis vaeva faktide tuupimisega ja seoste loomisega sündmuste vahel. Ega see mul just kõige paremini õnnestunud. Raamatus on kõik palju lihtsamaks tehtud. Ajajoon liigub mängleva kergusega ühelt ajastult ja ühest kohast teise. Ajalugu on siin justkui jutustus, mida on kerge jälgida ja põnev lugeda. Ausalt öeldes on see lihtsurelikule üldise haridustaseme hoidmiseks täiesti piisav. Kui mingi sündmuse vastu tekib suurem huvi,
siis on ju hulganisti erialast materjali olemas.

Mis selle raamatu puhul kõige rohkem üllatas?

Meeldivalt üllatas see, kuidas on kirjutatud Iisraeli ajaloost. Nõukogude ateistlikus koolisüsteemis vaikiti see osa justkui maha. Olen mitu korda Iisraelis filmimas käinud ja nende kohalikud giidid räägivad oma ajaloost piibli valguses. Kui meile on seda kohati serveeritud kui muinasjuttu, siis neile on see oma rahva ajalugu, mida kinnitavad ajaloolised tõendid.

Autor kirjutab, et maailma ajalugu ei ole kahjuks kaunis luule. Just ebameeldivad asjad korduvad ikka ja jälle.

Tark õpib tõesti teiste, mitte enda vigadest. Kas aga peeglisse vaadates julgeme öelda, et oleme alati õppinud teiste vigadest?

Me naudime demokraatlikku riigikorda, kus võim peaks olema rahva käes. Ometi Kreekas, kust demokraatia algas, upitasid end ikkagi aeg-ajalt võimule türannid. Valitsejaid tapeti ja rahvaid hävitati. Täpselt nii nagu praegu. Inimesele löövad võim ja raha kergelt pähe.

Kui me suudaks teha teisele seda, mida me tahame, et meile tehtaks, äkki siis oleks parem? Kui me võidaks kurja ära armastusega, nagu Paulus soovitas, siis kaotaks kurjus jõu.

Mis raamatus kõige rohkem meeldis?

Mulle meeldib selle raamatu stiil. Autor ei kirjelda kiretult ja üksluiselt erinevaid ajaloosündmusi, vaid vestleb lugejaga, esitab talle jutustades küsimusi, küsib lugeja arvamust ja ilmutab enda oma. Mulle meeldib, et ta ei ole püüdnud erinevaid sündmusi kirjeldades jääda neutraalseks, vaid ütleb välja, kui mingi sündmus või tegevus oli halb. Näiteks: „Kui ma tahaksin, võiksin kirjutada katoliiklaste ja protestantide vahelistest võitlustest veel palju peatükke. Aga ma ei taha. See oli kohutav aeg.”

See raamat annab üsna kompaktse ülevaate maailma ajaloost: mis sündis samal  ajal erinevates riikides. Kui ma mõtlen tagasi oma ajalooõpingutele, siis omaaegne käsitlus oli väga liigendatud. Käsitleti ainult teatud ajavahemikke ja ikka võis kuulda sõnu „klassivõitlus”, „rahva rõhumine”, „tagurlik”, „kodanlik” jne. Oli ju teada, et ajalugu oli ümber kirjutatud, aga ei olnud võimalik saada täit ülevaadet, mis ajaloos tegelikult juhtus.

Näiteks räägiti väga palju teisest maailmasõjast, mida nimetati isamaa­sõjaks, mille võitsid Nõukogude väed. Kusagil ei mainitud, et Nõukogude vägedele olid ülisuureks abiks liitlasväed ja näiteks ilma Uue Maailma sõduriteta ja Normandia lahinguta poleks ilmselt sõda sellisel kujul võidetud.

Kas saite raamatust teada midagi uut, mida varem ei teadnud?

Sain teada palju uut. Meelde tuli see, kelle järgi on nimetatud nädalapäevad ja kuud. Olen lugenud piiblist foiniiklaste kohta, aga ma ei teadnud, et tegu oli nutika rahvaga, kes vallutas maid mitte sõdides, vaid hoopis kaubeldes. Nad leiutasid lihtsa kirjakeele, et kodustega suhelda.

Kreeka kohta teadsin, et see on demokraatia häll, aga see, et demokraatia ja poliitika said alguse Soloni reformidest, oli tore üllatus.

Kui suur ajaloohuviline te olete? 

Arvan, et olen Harju keskmine ajaloo­huviline. Kindlasti paelub see mind rohkem kui keemia või bioloogia. Esimesed raamatud ajaloost, mida mäletan, olid ilmselt „Ümera jõel” ja „Välek vibulane”. Mulle tundub, et iga ajalooperiood on omamoodi huvitav. Kõige rohkem on pannud mind kaasa elama Nõukogude okupatsiooni tulek Eestimaale, Siberisse küüditamine, eestlaste põgenemine ja elu otsast alustamine täiesti uuel maal. Mäletan vapustavat tunnet, kui käisime Ellis Islandil (saar New Yorgis, kust kõik USA-sse tulnud emigrandid mingil ajal läbi käisid). Lugesin päris inimeste päris lugusid ja see oli lihtsalt vapustav. Seda enam, et 20-aastasena emigreerusime ka ise Nõukogude Eestist ja olime mitu kuud pagulastena Euroopas, enne kui Ameerikasse jõudsime.

Mõtlen nende inimeste lõhki kistud elude peale, kes pidid omalt maalt põgenema. Mõtlen Karl Ristikivi peale, kes ilmselt seisis Läänemere läänekaldal, vaatas ohates isamaa poole ja kirjutas, et iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles …

Kui suur lugeja te üldiselt olete? Millised on viimase aja lugemiselamused?

Nagu paljudel teistel, kipub mul ajaga nadisti olema ja lugemiseks palju aega ei jää. Tegelen pikamaasuusatamise ja triatloniga. Nädalased trennimahud on kümme ja võistluste eel vahel isegi 20 tundi nädalas. Ma olen enese jaoks avastanud audioraamatud. Neid saab kuulata trenni tehes. Viimati kuulasin ühe jutiga läbi „1984” ja „Loomade farmi”.

Kõige rohkem on mind mõjutanud piibel. Seda loen kõige rohkem.

Kui palju olete oma poegadele raamatuid ette lugenud? Mis olid nende lemmikud? Kui tähtis on, et vanemad arutaks lastega raamatute üle?

Kui lapsed olid väiksemad, siis oli see igaõhtune rutiin. Vanemale pojale Erikule lugesin ette „Naksitralle”. Nooremale aga raamatut „Palle üksinda maailmas”. Kaarel on Downi sündroomiga ja temale tuleb lugeda lihtsamaid raamatuid. Aeg-ajalt lollitasin mõlema poisiga. Lugesin natuke õiget teksti ja siis põimisin sisse oma lugu. See oli alati lõbus, kui pojad said aru, et isa ajab mingisugust jama.

Soovitame lastele eelkõige klassikuid. Õnneks on kooli kohustusliku kirjanduse seas hulganisti häid raamatuid. Vaatame ikka, et oma eesti kirjandus oleks aukohal ja et loetaks vene klassikuid. Minu abikaasa on väga suur raamatu­huviline ja see on vanemale pojale kenasti üle kandunud.

Raamatute üle arutamine on lapse arengule väga vajalik. Arutame, mis kellelegi kõrva ja meelde jäi, kuidas keegi autorist aru sai. Väga tähtis ja loominguline protsess meile kõigile. Saan nii paremini aru, kuidas laps maailma näeb.

Kui palju te oma perega koos aega veedate? Millised on meelistegevused? 

Õnneks olen saanud suhteliselt palju laste ja naisega koos olla. Minu töö on olnud paindliku ajagraafikuga. Kui läksin tööle „Ringvaatesse”, siis küll vanem poeg küsis, miks ma nii palju tööl olen.

Nüüd on tsipa kiirem, aga ikkagi veedame aega koos niipalju kui võimalik. Aastaid käisime kogu perega suviti Ameerikas, kus ajasin natuke tööasju. Aastavahetusel oleme naise õe juures Rootsis. Nädalavahetustel ja suviti käime maakodus. Mängime lauamänge. Käime koos suusatamas, rattaga sõitmas, vahel kirikus. Vahel Paide vanaisal külas.

Kuna Downi sündroomiga inimestel erilist kaasatust meie ühiskonnas pole, siis juba see on üks põhjusi, miks oleme palju ninapidi koos.

Kas teid omal ajal teatri poole ei tõmmanud? Kuidas sellesse suhtute, et vanem poeg näitlejatee valis?

Niipalju kui mäletan, on teater kogu aeg minu ümber olnud. Kuna paljud kultuuri- ja teatritegelased käisid meie juures ja meie käisime nende juures, kui olin poisike, siis minu jaoks oli teater justkui elu osa. Aeg-ajalt käisin teatris vanematega kaasas, isa tegi proove, ema korraldas luuleõhtuid. Mulle ei olnud teatrikulisside taga mingit müsteeriumit. See oli igapäevane elu.

Kindlasti oleksin näitleja elukutset kaalunud, kui mu vanemad poleks lahku läinud. Nende vahel tekkisid pinged. Ema üritas mind sellest elukutsest pigem eemale hoida. Et mu poeg Erik otsustas vanaisa jälgedes astuda ja et ta sai lavakunstikateedrisse sisse, on puhas rõõm. Põnevusega ootan, mis on geenide kaudu edasi tulnud ja milline on tema nägu näitlejana.

Kellel soovitaksite lugeda raamatut „Maailma lühiajalugu noorele lugejale”? Miks?

Ma julgen seda raamatut soovitada igale vanusele. Noored saavad sealt paraja koguse teadmisi, mis jäävad ka meelde. Isegi pärast seda, kui pähe tuubitud PISA testi vastused meelest lähevad.

Vanematele on see lihtne lugemine ja meeldetuletus maailma ajaloo võtmesündmustest. Minu arust peitub lihtsuses jõud.

 

Hannes Hermaküla

Lõpetas 1987 Westholmi gümnaasiumi (22. keskkooli). Tahtis minna Tartusse psühholoogiat õppima, aga punaarmeest pääsemiseks läks 1987 Tallinna polütehnilisse instituuti energeetikat õppima. Liitus 1987 põrandaaluse kogudusega ja kirjutas alla dokumendile „Harta 87”, milles ütles lahti Nõukogude Liidu kodakondsusest ja avaldas soovi sellest riigist lahkuda. 1989 emigreerus usulis-poliitilise pagulasena USA-sse. 1991 abiellus. 1993 lõpetas Rhema Bible Training College’i. 1996 tuli tagasi Eestisse. Hakkas tegema kaastööd Pereraadiole ja Raadio 7-le. 2002 ja 2005 sündisid pojad. Alates 2006 töötas Kuku raadios. Alates 2008 töötab ETV-s ja ERR-s. 2009 läbis PREP paarisuhtekoolitaja kursused. Hobid on muusika, sport, maakodus askeldamine ja elu nautimine.

Kõnealuse raamatu leiad siit