0

Agatha Christie fenomen on hämmastav

Christie loomingut ei saa järjestada, ainult kokku võtta sõnadega: aegade parim. Nii kinnitab spordiajakirjanik Jaan Martinson, kes on juba aastaid koostanud krimikirjanduse edetabelit, mida alati huviga oodatakse.

Kas olite pigem raamatunohik või spordipoiss?

Oleme kõik pärit lapsepõlvest. Kui su kodu on täis raamatuid, emal-isal pidevalt (aja)kirjandus peos, siis kuidas sinagi kõrvale jääd. Eks tähtede selgeks saamine käis nagu ikka: lehte lugeva isa süles aina pärisin, mis täht see on, aga see …  Lõpuks sain viimases lasteaia­rühmas kasvatajatele hõlpu anda, kui lugesin kaaslastele raamatutest jutte ette: karupoegadest, jänestest ja muudest põnevatest, kuid ebaloogilistest tegelastest.

Mõistagi kanti lugemishaigele järglasele ette kogu toonane lastekirjandus, aga sellest jäi väheks, mistap sai varakult sisenetud nii-öelda täiskasvanute maailma läbi „Seiklusjuttude maalt ja merelt” ning sõjaromaanide. Kaheksaselt hakkasin lugema meediat, mida Nõukogude Eesti pakkus: kuut ajalehte, kuut-seitset ajakirja … Eks kirjakandjal oli teinekord peamurdmist, kuidas kogu see mass kasti toppida.

Kui lisada ohjeldamatu lugemishuvi ja meedianeelamise juurde spordiarmastus, millega isa mind väikesest peale nakatas – tennisereketi võtsin tema kõrval kätte kolmeselt ja trenni läksin viieselt –, ning lasta kõik see läbi hakklihamasina, siis tulebki torust välja spordiajakirjanik.

 

Kuidas oli kooli kohustusliku kirjandusega: kas lugesite kõik probleemideta läbi või esines tõrkeid?

Koolis sai käidud läbi liberaal-konservatiivse kirjandusliku kadalipu. Põhikoolis oli enamik kohustuslikust kirjandusest juba eelnevalt läbi loetud, mistap tõstis õpetaja lati järgmisele kõrgusele ning alustas nädalat sellega, et palus paaril klassi raamatuhullul lühidalt tutvustada viimast lugemisvara. Hinnangu, enamasti viielise, andis ta silmaringi laiuse põhjal. Või jättis, taevale tänu, andmata ega kandnud ette sinna, kuhu vaja, kui poisikesed üle käte läksid. Nagu siis, kui tuli kirjutada klassikirjand teemal „Igavene tuli” ning pinginaaber kribas kaks lehekülge täis: „Igavene tuli, igavene tuli, igavene tuli, igavene tuli …” Ja lõppu: „Aga mis siis, kui vihma sadama hakkab?”, mina aga kirjeldasin, milliseid mõtteid kutsuvad esile igavese tule värvi punased-kollased trammid, mis akna alt mööda sõidavad ning peatset kommunismi võitu kuulutavad.

Keskkoolis seevastu oli joondu, valvel, parem pool! Kirjandus oli õpetaja arvates ainus aine, mis väärt õppimist, ning polnud võimalustki, et „Sõda ja rahu”, „Faust” ning kogu Tammsaare looming lugemata jääks. Kusjuures ükski inimene planeedil Maa ei väärinud kirjatüki eest kõrgemat hinnet kui neli, sest ainus, kes suutis kirjutada hindele viis, oli universumi parim kirjanik Tammsaare. Täna tahaks õpetaja Vaike Säälikut kallistada, sest ta piitsutas mind ajakirjanikuks.

 

Kuidas ja miks sai Teist Eesti suurim kriminullide ekspert? Kui palju raamatuid mahub kodusesse raamaturiiulisse?

Iga mees vajab ellu põnevust ja ekstreem­susi. Ent kui oled piisavalt laisk, et ise kosmonaudiks või tuletõrjujaks saada („Oot, mis põleng, las ma loen lehekülje lõpuni!“), siis tuleb teravamaid tundeid kogeda raamatutest. Nõukogude Liidus, mille vennalikku perre kuulus ka kommunismi suunas rühkiv Eesti, oli krimikirjandus pikalt põlu all. Põhjus: detektiiv oli üksiküritaja, aga maailma muutis kollektiiv. Õnneks saadi aru, et rahvas januneb kuritegude järele, ja nii hakkasidki ilmuma lood militsionääridest, kes jahtisid kambakesi üksikuid vääraid elemente, kes riigis veel eksisteerisid. Esimesed maakeeli ilmunud nõukogude krimkad olid mälu järgi „Toimik 306” ja spiooniromaan „Peenike niit”, sarjas „Loomingu Raamatukogu” ilmus üht-teist ning sealt lõi krimkade huvi lõõmama. Peagi alustas „Mirabilia” sari, lisa sai hangitud tuttavate käest saadud Eesti Wabariigi raamatutest ja lehesabades ilmunud ning kokku köidetud järjejuttudest (gooti kiri on siiani selge).

Võib öelda, et tänaseks on läbi loetud kogu eesti keeles ilmunud krimikirjandus, mis lugemist väärt. Kõiki raamatuid kodus ei ole, sest vastasel korral ei pääseks korteris liikuma. Abikaasa on samasugune lugemishull, ainult et tema teema pole krimkad, vaid hoopis tõsisem kirjandus. Meil on kokku lepitud, et raamatuid saab meil olla nõnda palju, kui mahub elutoa riiulitele, mis täidavad kõik seinad maast laeni (pisut on lugemist siiski ka maakodus), ehk siis umbes 5000 eksemplari. Mis tähendab, et igal aastal tuleb teha puhastustööd. Alles jäävad vaid raamatud, mida tahaks lugeda ka teist korda. Paraku … Ööpäevas võiks olla 48 tundi, millest kaheksa teed tööd, kuus magad, neli jälgid sporti, kaks sööd (ja jood veini) ning 28 loed.

 

Mis on hea kriminulli puhul kõige tähtsam?

Krimikirjanduse mõiste on tänapäeval sedavõrd laiaks venitatud (ja see on igati õige), et sinna vahemikku mahuks kindlasti näiteks Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus” ja Anton Hansen Tammsaare „Kõrboja peremees”, kui algusse lisada lehekülg-kaks, kus kirjeldada Katku Villu surnukeha ja püstitada küsimus, miks ta end tappis. Ja kas muinasjutud pole puhtakujulised krimkad? Kaval hunt meelitab Punamütsikeselt välja sooja roa asukoha, pistab magustoiduks kinni ka noore neiu enda, kuid teeb siis uinakul norskama hakates saatusliku vea ning saab patu palga. Ehk siis juba lapsed juhatatakse vägivalla manu.

Krimikirjandusel on sedavõrd palju variatsioone, et sellest võiks kirjutada mitu doktoritööd. Ühed raamatud pakuvad pelgalt põnevust ja mõttemänge, teised tänapäeva karmi reaalsust, kolmandad õdusat lugemist lahedast kogukonnast, mille vääritud liikmed likvideeritakse, neljandad juhatavad süvitsi tundmatusse teemasse, viiendad pakuvad õpetust, kuidas elada ja probleemidest välja rabeleda … Paljuski on krimkade kriminaalne süžee vaid selgroog, hoides koos sügavamat lugu, mis jääb ka meelde, kusjuures lõpplahendus ja tapja ses loos unuvad kiiresti.

 

Kas mäletate esimest kohtumist Agatha Christie loominguga? Milline tema teos kõige rohkem meeldib?

Esmakohtumist Agatha Christiega on raske meenutada. Oli see Eesti Wabariigi aegne raamat või lehesaba või „Tuhkur hobune”, mis 1968. aastal tutvustas esmakordselt legendaarset mõrvaleedit nõukogude eestlasele kirjasõnas, või äkki oli mõni tema ETV teleteatris lavastunud lühilugu (kas keegi neid veel mäletab?)? Christiega olid üldse kummalised lood: Pärnu teater etendas tema „Hiirelõksu” aastal 1971, Noorsooteater 1976 „Kümmet väikest n*****t”, kus laulis Ivo Linna, Mosfilm väntas „Musträstaste saladuse” Ita Everiga peaosas 1983, aga raamatuid ilmus maakeeles samal ajal vaid kaks: lisaks mainitud „Tuhkur hobusele” ka „Paddington 16.50” sarjas „Mirabilia”. Eesti vabakssaamisega algas õnneks ka Christie tulv.

Kõige tänamatum töö oleks Christie raamatuid paremusjärjestusse sättida. Kes on see jumal, kes otsustab, et „Roger Ackroydi mõrvamine” on parem kui „Surm Niilusel”, „Kümme väikest n*****t”, „ABC mõrvad” või „Mõrv Idaekspressis”? Krimkafänni kohustus peaks olema kogu Christie looming läbi lugeda ja siis veel teist ja kolmandat korda ning koostada oma edetabel. Ja kumb on ägedam, kas Miss Marple või Hercule Poirot?

Ei, Christie loomingut ei saa järjestada, ainult kokku võtta sõnadega: aegade parim.

 

Miks on Agatha Christie eriline?

Christie fenomen on hämmastav. Tema pea sajand tagasi kirjutet krimkad müüvad endiselt – kokku on kaubaks läinud üle 4 miljardi raamatu, millega ta jagab edetabelis esikohta William Shakespeare’iga – ning ükski krimikirjanik pole pääsenud neile ligilähedalegi, kuigi kõik üritavad.

Seda, et Christie teostes on mingi maagia, tõestasid teadlasedki, analüüsides tema tekste, mille lugemine ergutab aju mõnupiirkondi, mistap vallanduvad serotoniin ja dopamiin ning tekib õnnetunne. Ehk ongi teadlastel õigus? Luua esmalt tume taust, kus kohe hakkab juhtuma, ja juhtubki, siis esitleda tegelasi, kellest igaüks mitte ei või olla, vaid ongi justkui mõrvar, seejärel mängida lugeja mõistuse ja tunnetega ning lõpuks lüüa lauda tõde, mis ajab silmad suureks ja paneb pead raputama. Fenomenaalne!

 

Mitu raamatut jõuate kuus lugeda? Miks võtta ikka ja jälle kätte Agatha Christie looming?

Teadlastel on ehk õigus, et Christie paneb inimhinge helisema. Kui lugemist ootab virn raamatuid – aastas jõuab neid ette võtta umbes 170 –, siis nihutad Christie, mis sellest, et kunagi loetud, ikka kuhja ülemisse otsa, sest tead, mida tema teosest saad: vaheldust ehk kindlat naudingut. Täpselt samamoodi ihkab hing krimkade vahele pikkida muudki kirjandust: mõnd ulmekat, tõsisemat teost, vene kirjandust või kümnendat korda loetud vahva sõduri Švejki juhtumisi. Ehk siis, kui nii mõelda, oleks Christie justkui omaette lugemisvara, hõljudes krimi- ja väärtkirjanduse piirimail.