Reumatoloog Liis Puis teadis juba lasteaias, et temast saab arst. Arstiteadus meeldib talle siiani väga. Ta soovib, et teadus ja parim võimalik terviseinfo jõuaks inimesteni lihtsas ja arusaadavas keeles.
Kui kaua võttis aega, et saada kaante vahele „Meditsiinimüüdid ja nende teaduslikud selgitused”?
Covid-19 pandeemia algusajal levis meedikute seas üleskutse postitada või levitada tõest teavet viiruse kohta, et igasuguse infomüra ja väärinfo seas leviks ka teaduse hääl. Olin üks neist, kes luges õhtuti uusimat teaduskirjandust ja kirjutas väikesi nupukesi tõenduspõhise infoga. Tahtsin, et konkreetse hetke parim teave jõuaks inimesteni lihtsas ja arusaadavas keeles.
Mitu sõpra-tuttavat ütles mokaotsast, et võiksin kunagi kirjutada raamatu. Siis tundus see muidugi ebarealistlik. Mõni aeg hiljem tabasin end mõttelt, et õigupoolest ei ole Covid-19 sugugi ainus teema, mille kohta levib palju väära terviseinfot. Algul mõtlesin, et võiksin jagada samasuguseid nupukesi sotsiaalmeedias, aga üha enam hakkas kuklas tiksuma mõte, et äkki oleks huvitav kogemus koondada need jutukesed üheks raamatuks ning jõuda nii huvitatud sihtrühmani laiemalt.
Mul on väga hea meel, et Varrak oli mõttest huvitatud. Pärast kokkulepete sõlmimist algas tihe töö. Täpset ajakulu on keeruline hinnata, sest tegin seda kõike muu töö kõrvalt ning kirjutamisele kulus palju õhtuid ja nädalavahetusi. Paar kuud oli ääretult intensiivset lugemist ja kirjutamist. Lisaks aeg, mil lugesin ja koostasin tekste rahulikuma tempoga. Järgnes toimetamise töö.
Milline müüt on kõige rohkem levinud?
Mulle endale tundub, et raamatu esikaanel väljatoodud müüt ehk ongi kõige enam kõrvu jäänud. See on siis selle kohta, kuidas arvatakse, et nn külmetushaigus pole nakkav.
Kui tihti puutute igapäevatöös kokku patsientidega, kes usuvad rohkem väljamõeldisi kui õppinud arste?
Kahjuks selliseid olukordi ikka on. Vahel usutakse ka mõlemat korraga. Tegelikult on need keerulised olukorrad, sest olen aru saanud, et mõned inimesed tegelikult ei hooma üldse, mis tähendab arstiteadus, selle õppimine ja nende teadmiste rakendamine oma töös. Ühest küljest on see arusaadav – kuidas on võimalik hoomata midagi, mida ise pole läbi teinud. Teisest küljest võib vahel nahast kas või välja pugeda, üritades selgitada mõne haiguse põhjust, loomust ja ravi, ent tegelikult mõistad, et inimene ei suuda sellega suhestuda ning mõne tuttava tuttava näide, mis tihti asjassegi ei puutu või on ringluses oma sisu ja vormingut oluliselt muutnud, on palju kaalukam. Õnneks ülekaalus on arsti vastuvõtul ikka need inimesed, kes usuvad arstiteadust ning mõistavad ka seda, et kuna inimorganism on nii keeruline ning iga inimene erinev, siis alati ei ole võimalik kõiki stsenaariume ette prognoosida. Väljamõeldiste ja kuulujuttude uskujaid näeb rohkem sotsiaalmeedias ning kahjuks ka erakorraliselt hospitaliseeritutena, kui haiguse kulg on selline, et ravita paratamatult sinna ühel hetkel jõutakse. Ilmselt kõige markantsemad ongi juhud, kus oma pahaloomulise kasvaja ravimisest on loobutud ning kasutatud „imeravimeid“ ja lõpuks jõutakse meditsiinisüsteemi ringiga tagasi juba väga raskes seisus.
Kui suurt ohtu kujutavad endast kõikvõimalike imevahendite propageerijad?
See on minu subjektiivne hinnang, aga kahjuks on selliseid inimesi aastatega üha enam. Või on neist lihtsalt viimasel ajal rohkem kuulda ja nad on muutnud end nähtavamaks? Kui mul oleks hea abinõu nende vastu, siis vastaksin ilmselt ära miljoni dollari küsimuse.
Ma olen sellele teemale palju mõelnud. Äkki peaks hakkama juba koolis panema suuremat rõhku teaduse ja tõenduspõhisuse õppele? Ehk muutuks ühiskond seeläbi kunagi teadlikumaks?
Teisalt vajaks meie meditsiinisüsteem juurde aega ja inimesi, keda kahjuks pole kuskilt võtta. Paljud probleemid tavameditsiinis tekivad sellest, et pole aega selgitada, pole aega inimesega tegeleda. Siis pöördutaksegi igasuguste kummaliste ja halvemal juhul tervist ohustavate lähenemisviiside juurde. Imevahendid kingivad 100% usku ja lootust, mida tavameditsiin ei saa kunagi pakkuda, sest asjad ei ole mustvalged. Igasuguste imevahendite propageerijad on väga head müügimehed, kel on aega, kes selgitavad, toetavad ja tegelevad inimesega. Väga paljud ootavad, et kellelgi oleks nende jaoks lihtsalt lõputult aega.
Kas olete puutunud kokku ka patsientidega, kes on pannud endale dr Google’i abil diagnoosi ega usu arsti juttu?
Ikka. Mõistliku diskussiooni ja argumentatsiooniga on võimalik haigele selgitada, miks nii on või ei ole. Dr Google pakub tihti väga mustvalgeid lahendusi, eriti igasugustes portaalides ja lehtedel, kuhu mittemeedikud tihti välja jõuavad. Meditsiinis on mustvalget vähe. Mulle tundub, et aastatega läheb üldse keerulisemaks mustvalgete lahenduste leidmine, sest haigustest arusaamine ja ravi on palju muutunud. Lisaks on praegu pigem harvad juhud, kus haigused avalduvad n-ö klassikalise õpikupildina. Tihti esineb koos mitu haigust, mis mõjutavad üksteist.
Ma ei mõista neid inimesi hukka, kes oma sümptomeid guugeldavad. Kui ma ei oleks arst ning ootaksin samuti mitu kuud oma arstiaega, siis ilmselt guugeldaksin samuti südamerahuks. Üldiselt on haigega vesteldes ja teda uurides võimalik jõuda tõeni, mida saab ka patsiendile selgitada.
Millal ja miks otsustasite, et teist saab arst?
Mul oli see teadmine olemas juba lasteaias. Ühtegi teist valikut pole kunagi olnud ning keskkooli lõpetades ma ka kuskile mujale ei kandideerinud. Ma ei saa öelda, et oleksin oma valikut kahetsenud, sest mulle väga meeldib arstiteadus. Kuigi vahel on raske, olen ma praegu väga rahul sellega, mida teen.
Millised on olnud suurimad kordaminekud?
Arstina olen töötanud praeguseks kokku peaaegu kuus aastat. Loodan, et minu suurimad kordaminekud on veel ees. Ma väga loodan, et kümne aasta pärast teen endiselt arstitööd ning meditsiinisüsteemis on suudetud leida lahendused nendele kitsaskohtadele, mis seal praegu on.
Millised need kitsaskohad on?
Meie ravijärjekorrad on pikad, meil on puudu meditsiinipersonalist ja olemasolev on üle töötanud ja vaevleb pidevas ajapuuduses. See ei ole ainult Eestis nii.
Millised on meie meditsiinisüsteemi tugevad küljed?
Meil on hea ravikindlustussüsteem ja meil on haiglates suurepärased võimalused.
Mis teeb Eesti arstidele kõige rohkem muret?
Ilmselt ikka meditsiinisüsteemi kitsaskohtade surve igapäevatööle ja järjest elavnev imeravitsejate maailm sotsiaalmeedias ja mujal.
Kas teil on eeskujusid?
Ülikooliajast on minu eeskujud olnud sellised arstid, kelles on kokku saanud teadmised, nutikus, leidlikkus, empaatia ja kollegiaalsus. Selliseid arste on palju. Ka üleüldiselt vaatan alt üles inimestele, kellel on oma valdkonnas suurepärased teadmised ja analüüsivõime ning samal ajal on nad ka vastutulelikud, inimlikud ja hoolivad.
Kes peaks seda raamatut lugema?
See on inimestele, kes pole ise arstiteadust õppinud, aga kellel on huvi meditsiini vastu. See on inimestele, kes tahavad rohkem teada. See on inimestele, kes mõistavad, mis on teadus ja tõenduspõhisus. See on inimestele, kes soovivad seda kõike ka teistega jagada.
Kas teil on kavas veel midagi kirjutada?
Minu jaoks ei ole iseenesest siht olnud raamatuid kirjutada, vaid rääkida tõenduspõhistest asjadest ja levitada nende kohta infot. Aga raamatu kirjutamine on selleks ilmselt üks parimaid viise. Kui sellega seonduvalt koguneb edaspidi veel häid ideid, millest tuleks rääkida, siis miks mitte. Eks see natuke sõltub ka sellest, kuidas näiteks sellel raamatul läheb.
Kirjutamise protsess meeldis mulle väga. Pärast selle raamatu valmimist on kogunenud mõtteid, millistest müütidest võiks veel rääkida. Ehk ka seetõttu, et olen praegu teemas väga sees ja korjan neid teadlikumalt üles? Eks ole näha, mis elu toob.
Dr Liis Puis lõpetas 2017. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduse eriala ja astus seejärel reumatoloogia residentuuri, mille läbis Tartu Ülikooli Kliinikumis. 2022. aastal sai ta eriarsti kutse ja töötab pärast residentuuri lõpetamist reumatoloogina. Ta töötab Tartus Confido Raatuse kliinikus ja Qvalitase arstikeskuses, on OÜ-s MediTrials uurija ning Viljandi haigla kliiniline arendusjuht. Lisaks reumatoloogi tööle huvitub ta ka meditsiinist laiemalt, panustades krooniliste haigustega seotud projektidesse ja kliinilistesse uuringutesse ning kirjutades erialaartikleid meditsiiniajakirjadesse. Ta kuulub Eesti Nooremarstide Ühendusse ning Eesti Reumatoloogia Seltsi.
Raamatu leiad SIIT
