Väärikas verstapost ajaloouurija pikal teel
Millal ja miks tekkis idee kirjutada raamat „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest”?
Mu uusim raamat sobib minu meelest lõpetama üle poole aastasaja kestnud ajaloouurija tööd. Seda oli lõbus kirjutada, ehkki teemad alati nii lõbusad ei olnudki. Materjali kogusin Eesti ja Soome arhiividest ja muidugi ka trükis ilmunud allikatest. Aastakümnetega on Eestis ilmunud rohkesti selleteemalisi raamatuid nii eesti kui ka saksa keeles.
Kui kaua raamatu kirjutamine aega võttis?
Kirjutamine kestis üpris kaua, paar aastat. Kirjutades kasutasin ära kõiki neid teadmisi, mida olen aastakümnetega Eesti ja muu Baltikumi ajaloo kohta kogunud. Aga nagu ajaloouurijatega tavaliselt kipub olema, tegin samal ajal ka muid erinevaid töid. Vahel jäi kirjutamiseks kurvastavalt vähe aega.
Milline oli kõige üllatavam avastus?
Üllatav on olnud see, kuidas Baltimaade ajalugu pakub kirjutajale (ja ka lugejale) võimalust „seigelda” mööda kogu Baltikumi maa-ala. Muidugi peab märkima, et sageli on minu uurimustes teatud mõttes peategelasteks Eestisse ja Lätti aastasadade jooksul mujalt tulnud inimesed, nagu sakslased, venelased ja ka soomlased.
Kas pidite mõnda oma senist seisukohta või arvamust ka muutma?
Ei oska öelda, kas just muutma pidin. Olen ju olnud Eesti ja teiste Baltimaade ajaloost huvitatud sellest saati, kui olin noor ajalootudeng. Õpinguid alustasin Helsingi ülikoolis 1960. aastate teisel poolel ja kohe kujunes mu harrastuseks ka eesti keele õppimine. Filoloog ma siiski ei ole.
Aastakümnetega olen muidugi uurinud ka paljusid muid teemasid kui Baltimaade ajalugu, ent siiski on Soome lõunanaabrite ajaloo etapid ja pöörded jäänud mulle südamelähedaseks. Tuleb muidugi meeles pidada, et ajaloouurija ei või oma uurimisobjekti armastada ega vihata, aga ikkagi pakuvad mõned teemad suuremat huvi kui teised.
Kelle reisimälestused olid kõige põnevamad ja miks?
Eriti huvitavad on näiteks Johan Bernoulli, Elisabeth Rigby, Faddei Bulgarini ja Friedemann Goebeli mälestused. Põnevaid reisimälestusi muidugi on palju. Tuleb meeles pidada, et mälestused on enamasti subjektiivsed ja minu meelest just see muudabki need huvitavaks.
Kas saite teada ka midagi uut Eesti kohta?
Olen saanud teada vägagi palju uut, ehkki kergesti kaldutakse arvama, et kuna Soome ja Eesti asuvad nii lähestikku, siis on ka nende ajalugu sarnane. Samas tunnetasin, kui oluline ja rahuldust pakkuv on, et ajaloouurijad ei uuri näiteks ainult Ameerika Ühendriikide või Inglismaa ajalugu. Neid uurides saab enamasti hakkama inglise keelega, mida tänapäeval tunduvad oskavat kõik. Eesti ajalugu uurida on ikka täiesti omast klassist!
Kas olete ise vanad postiteed läbi sõitnud? Mis kõige rohkem meelde jäi?
Olen tõepoolest Baltimaades „seigeldes” püüdnud sõita autoga just mööda vanu, ajaloolisi teid. Alati olen tahtnud vahepeal peatuda, vaadelda maastikke ja mõelda ajaloo üle. Seda on Baltimaad täis!
Miks võiksid eestlased seda raamatut lugeda?
Mu mõte oli, et see mu viimane raamat ilmuks eesti keeles just seetõttu, et eesti lugeja saaks pildi sellest, milline on olnud tema minevik ja milliste rahvuste esindajad – enamasti vallutajad – on tema aladel tegutsenud.
Ehk annab mu raamat ühtlasi pildi ka sellest, millisena näeb Eesti ja teiste Baltimaade ajalugu väljastpoolt vaatleja, nagu näiteks soomlane.
Kuidas ja millal tekkis teil huvi Eesti vastu?
See juhtus 1960. aastate lõpus kodulinna Helsingi ülikoolis ajalugu õppides. Muidugi mõtlesin sellele, mida uurimisteemaks valida ja miskipärast hakkasid mind huvitama Baltimaad ja eriti just Eesti. Lihtne see ei olnud. Oli nõukogude aeg ja Soomes leiti, et poliitiliselt pole kuigi tark Baltimaid uurida. Aga eks noor tudeng olnud isepäine, kuna just Eesti minevik tundus huvitav. Ma ei mõelnud sellele üldse poliitika seisukohalt ega mõelnud eriti ka oma tulevikule …
Kui tihti Eestis käite? Kas on midagi, mida alati siia sattudes teete?
Eestis käin väga tihti, iga paari-kolme nädala tagant. Nõukogude võimu ajal oli see muidugi raskem, eriti arhiivide ja raamatukogude külastamine. Aga eesti sõpradega sain ikka kohtuda ja nendega Eesti mineviku ning eriti nõukogude võimu üle arutleda. Väga palju käisin – ja käin nüüdki – surnuaedades jalutamas. On need ju ajaloost tulvil.
Milline sündmus Eesti ajaloos on pakkunud kõige rohkem huvi?
Ei oskagi öelda, milline ajaloosündmus on minu jaoks kõige huvitavam. Neid on nii palju. Seda võin aga küll öelda, et Eesti taasiseseisvumine on olnud üks mu pika elu suuremaid sündmusi.
Mitu raamatut olete Eesti kohta kirjutanud?
Olen kirjutanud palju ja suur osa – aga kaugeltki mitte kõik – minu raamatutest on käsitlenud Eesti ajalugu. Enamik raamatuid on olemas soome keeles, aga osa on tõlgitud ka eesti keelde, mõni ka läti ja vene keelde.
Eesti keeles on muu hulgas ilmunud „Eesti ajalugu”, „Viis lasku senatis. Eugen Schaumani elu”, „Jüri Vilmsi surm”, „Kultuurisillad ja revolutsioonituuled. Helsingi eesti kogukond 20. sajandi alguses”, „Rändajad Soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil”, „Konstantin Päts ja Soome. Unistus kaksikriigist”. Uus raamat ilmub vaid eesti keeles.
Kui võrrelda Eesti ja Soome ajalugu, siis mis meid ühendab ja mis meid eraldab?
Soome ja Eesti ajaloos on palju ühist, aga ka palju täiesti erinevat.
Ühine on näiteks Rootsi ja Vene võimu alla kuulumine, riikide iseseisvumine 1917–1918 ja mõlema riigi võitlus naabermaa Venemaa vastu. Oleme mõlemad suhteliselt väikesed riigid ja meie mõlema minevikus on naaberriigid olulist rolli mänginud.
Erinevuseks on aga näiteks Eestis valitsenud pärisorjuslik kord. Samuti see, et Soome oli Rootsi võimu all palju kauem ja säilitas Venemaa koosseisus autonoomia. Ja lähiminevikust muidugi Eesti aastakümneteks Nõukogude Liidu okupatsiooni alla sattumine, samal ajal kui Soomel õnnestus säilitada oma iseseisvus Talvesõjas ja Jätkusõjas Nõukogude Liidu vastu aastatel 1939–1944.
Kas teil on kavas kirjutada veel mõni raamat?
Mul on tunne, et see on mu viimane raamat. Aga palju rõõmu teeb see, et raamat ilmub just eesti ja ainult eesti keeles. Minu meelest on see hea
lõpetus.
Raamatu leiad SIIT
***
Seppo Zetterberg
Sündinud 1945.
Filosoofia magister 1971, ajalooõpetaja 1967–1971, Soome akadeemia uurimisassistent 1972–1977, vanemuurija 1988–1994, Helsingi ülikooli Ida-Euroopa ajaloo dotsent alates 1977, Jyväskylä ülikooli üldajaloo professor 1997–2010.
Ajakirja Kanava peatoimetaja 1997–2008.
Soome instituudi juhataja Eestis 1994–1996.
Soome teaduste akadeemia liige, Tartu ülikooli audoktor. Õpetatud Eesti seltsi ja Tuglase seltsi auliige.
Lesk. Kaks last, kolm lapselast.