0

Kirjutamine on väga suur töö

Kirjanik Eia Uus töötab alati paralleelselt mitme käsikirjaga. Ilmumisjärge ootavad ajalooline romaan ühest Eesti kirjanikust, miniatuurikogu, lasteraamat ja veel üks romaan.    

Kui tihti juhtub, et võtate kätte ajaviiteromaani ja naudite sellist lugemist?

Tunnistan, et praegu ma ajaviiteromaane väga palju ei loe. Lugemise aeg on väikese lapse kõrvalt piiratud ja kui seda on, vajan pinna alla sukeldumist.

Aga pean ütlema, et teismelisena, kui koolis oli vaja lugeda väga palju raamatuid, mis kohe kuidagi ei puudutanud ega köitnud, hoidsid ajaviite­romaanid mind lugemise juures – õppisin neist väga palju kirjutamise kohta, ning kümme aastat tagasi kirjutasin ka ise raamatu „Aasta Pariisis” just selles žanris. Väga paljude jaoks on ajaviite­romaan koht, kus korraks argipäevast hinge tõmmata – garantiiga, et lõpuks läheb kõik hästi.

Miks võiks võtta puhkusele kaasa Maeve Harani raamatu „Puhkus Itaalias“?

Mulle meeldis väga, et siinsed tegelased on 60+ tegusad naised. Maailm on nii palju muutunud ja kirjandus peab seda peegeldama. Väga värskendav oli lugeda naistest, kes palju elanud, palju kogenud ja vaatavad ikka ringi huvitunud pilgul, mida maailmal veel pakkuda on. Meeldis ka, et neil olid erinevad taustalood, ei olnud kõigil abielu ja kaks last.

Ja loomulikult on alati väga mõnus raamatu abil reisimas käia! Maeve Haran kirjeldab Itaaliat nii, et tunnen Tallinnaski Itaalia lõhnu, maitseid, helisid ja vaateid!

Kes tegelastest kõige rohkem meeldis ja miks?

Sellega on naljakas lugu. Kui olin teismeline, lugesime emaga mõlemad üht Haranile sarnast raamatut neljast sõbrannast (tore, kui mõni ajakirja lugeja oskaks mind juhatada õige teose juurde! Aasta siis oli umbes 2002). Mina olin toona koolinäidendites, laulukooris, tantsisin, juhtisin õpilaslehte, õpilasomavalitsust jne. Raamatus olid kolm naist eri moel hästi edukad, üks ilmselt advokaat, teine juhtis ajakirja, kolmandal oli oma firma (näiteks), ja neljas elas metsas, võib-olla kasvatas naereid või pidas mesilasi. Ema küsis samuti, kes tegelastest kõige rohkem meeldis, ja oli šokis, kui vastasin, et see, kes üksi metsas elab. Siingi suhestun vahest selle kõige vaiksema ja tagasihoidlikumaga.

Kas oskate nimetada mõne ajaviiteromaani, mida võiks lugeda igal suvepuhkusel?

Ma arvan, et võiksin igal suvel lugeda „Daisy Jones & the Six“, mis ka hiljuti eesti keeles ilmus. Selles 1970. aastate ansambli loos oli nii palju teemasid, mis mind kõnetasid, meeleolu lõid ja mõtlemisainet pakkusid. Minu jaoks oli see tõeline eskapism, ja hiilgas sellega, et teoses oli kolm tugevat naistegelast!

Paljude ajaviiteromaanide kangelased leiavad oma õnne soojal maal: Itaalias, Kreekas, Lõuna-Prantsusmaal. Kas seal tõesti on rohkem võimalusi kohata õnne?  

Kui oled kunagi vestelnud välismaalasega, kes Eestisse satub, või välismaal eestlasega kohtub, on ta ju šokis meie suletusest, kinnisusest, võimetusest naeratada, vestelda ja nii edasi. Üks eestlasest sõber kolis põgusalt Inglismaale ja ütles, et ta vist ei tulegi tagasi, kuigi pere ja kõik on siin, sest tema vaimne tervis paranes nii palju, kui poes inimesed tere ütlesid, tänaval vabandasid, kui müksasid, ühistranspordis istet pakkusid … Selles mõttes on tõesti lihtsam inimesi kohata ja nendega jutule saada paikades, kus inimesed on üleüldiselt avatumad, aga kus ka kultuur soodustab seda, et istudki igal õhtul linnaväljakul ja sööd jäätist või metroos on normaalne võõraga tema koerast rääkida.

Kui suur lugeja te üldiselt olete? Millised on viimase aja elamused?

Hetkel, kuna mu tütar Anna on pisike, siis loeme iga kuu kümneid lasteraamatuid (mul on peas „Sipsik“, „Pipi Pikksukk“, „Muumioru lood“ jpt). Kuna õpetan loovkirjutamist kõigile soovijatele, kel kirjutamispisik sees, ükskõik mis vanuses või millises valdkonnas muidu toimetatakse, kulub suurem osa minu aega õpilaste loomingu peale. Ja õpin ka kogemusnõustajaks, seega psühholoogiaalast kirjandust kulub samuti palju. Enda lugemine on võib-olla neli raamatut kuus, vahel sisaldab see audioraamatut või lühemat luulekogu. Toimetan ja arvustan ka teiste tekste, ning tihti unustan neid oma loetu hulka arvestada. Kuulun kahte raamatuklubisse, lõpetasime just Brockmeieri „Surnute lühiajaloo“ ja alustame Eero Epneri „Olev Subbit“. Herve Le Tellieri „Anomaalia“ meeldis, Zafoni „Tuule vari“, Cullhedi „Eufooria“.

Kas on kindlad autorid, kelle teose võtate alati ilma kõhkluseta kätte? Kes need on?

Mul kipub olema nii, et kui mõni raamat meeldib, siis tahan läbi lugeda kõik selle autori teosed, juba kooliajal oli nii. Kõik Austen järjest, kõik Hemingwayd, Fitzgeraldid, kogu Murakami, Ishiguro, Atwood, Ondaatje, McEwan … Aga tavaliselt on nii, et ühelt autorilt kaks raamatut meeldib hullupööra ja teised „on ja nagu pole ka“. Saan aru meisterlikkusest ja stiilist loomingus, aga lihtsalt on ju teemad ja lood, mis isiklikult puudutavad rohkem, teised aga vähem. Praegu on näiteks Anne Enright („Ununenud valss“, „Kokkutulemine“) ja Maggie O’Farrell („Esme Lennoxi kadumine“, „Käsi, mis hoidis mul käest“) sellised autorid, kelle raamatuid väga palavalt ootan. Üldse on mulle paljud iirlased väga hästi hinge sobinud, meil on vist rahvustena mingeid ühiseid jooni, uskumusi, olemisviise, Kanada autorid samuti (Atwood, Ondaatje jpt).

Mõnda aega tagasi hakkasite vedama raamatuklubi, kus raamatute üle arutleda. Miks peab raamatute üle arutlema?

Soovitan väga kõigile raamatuklubi korraldada või mõnega liituda. See tagab, et alati midagi mõttega loed ja kohtud regulaarselt inimestega, kes armastavad lugemist nagu sa ise. Me võtame alati süüa-juua ühes. Näiteks sel nädalal oli meil aiapiknik, kus jutt läks ruttu kõnealuselt raamatult üle raamatus käsitletud teemale, milleks oli elu ja surm. Istusime siis päikeselisel õhtul piknikulinadel, sõime arbuusi ja kooki, ja rääkisime surmast. Kui tihti üldse on võimalik sellest rääkida? Ülimalt hingekosutav kogemus.

Millised raamatud on teid elus kõige rohkem mõjutanud? Miks?

Oi, siit tuleb küll lõputu nimekiri! Lapsena kindlasti väga paljud. Sain teada, et elu võib olla nagu Bullerbys, et nukk võib elada nagu Sipsik, et on teisigi ülitundlikke nagu mina ja printsess herneteral. Teismelisena päästis Sylvia Plathi „Klaaskuppel“ mu elu. Fitzgeraldi „Suur Gatsby“ tekitas 14-aastasena nii suure kirjandushuvi, huvi uurida raamatuid, süveneda nende võluväesse, ja ise kirjutada. Samuti Margaret Atwoodi „Kassisilm“. Neid on kümneid. Õige raamat õigel hetkel võib muuta elu.

Olete ise kirjanik. Kas see paneb teiste autorite tekste lugema teise pilguga? 

Minult on ilmunud seitse raamatut, sahtlis on veel seitse. Raamatu kirjutamine on raske töö. Väga-väga paljud inimesed ütlevad, et kirjutavad ka tulevikus raamatu – aga kas ei asugi seda tegema või kui asuvad, siis jääb teos soiku. Seetõttu ei võta ma kunagi arvustada raamatuid, mis mulle ei meeldi ja mis minu meelest on halvad – sest ma tean, kui suur töö sinna sisse läinud on, ja mitte kellegi asi ei peaks olema teise inimese loovust kritiseerida.

Ma ei tea, kas ma loen teisiti, sest ma ise ka kirjutan või sellepärast, et olen 20 aastat kirjandust uurinud. Aga seda küll, et kui loen mõne ägeda lause või mõttekäigu, elan ma kaasa KIRJANIKULE, mitte raamatutegelasele. Mul on tõeliselt hea meel, kui mõni autor suudab mind eksitada, vaimustada, võluda, tundma panna. Aplodeerin talle, sest tean, mida see nõuab.

Kuivõrd vajalik on kirjanikule lugejate tagasiside ja kriitika? Kas võtate kriitikat südamesse?

Võib-olla tänaseks (18 aastat pärast esikromaani ilmumist) võtan vähem südamesse. Mu eesmärk ei ole kõigile meeldida, vaid pakkuda elamust neile, kes just seda sel hetkel vajavad. Mul on olnud väga huvitavaid kogemusi kriitikutega, tean, et tihti on mängus hoopis isiklikud suhted või kriitiku oma maine „pidu“, mis puutub minu loodusse vähem kui tema eneseimetlusse. Näiteks Goodreadsis saan lugeda tuhandeid tavalugejate arvamusi enda raamatute kohta. Ikka rõõmustan, kui kedagi puudutab, ja valus on, kui keegi kirjutab, et Eia Uus on kehv. Kirjutan ju ikkagi selleks, et midagi lugejatele anda. Aga olen saanud selliseid vapustavaid lugejakirju ja lugejakohtumistel tagasisidet, mis võtab silmad märjaks ja tean, et ajan õiget asja.

Olete pälvinud tunnustust. Kui tähtis on avalik kiitus, preemia ja tunnustus loovinimesele?

Teatavasti on loovinimeste sissetulekud Eestis väikesed, sest tiraažid on väga väikesed. Kui preemia sisaldab näiteks ka rahalist poolt, võib see ühele loojale väga oluline olla. Tänu Eduard Vilde preemiale oli mul võimalik kirjutada järgmine romaan, parima reisiraamatu auhind „Kirjad Buenos Airesest“ eest viis reisile ja oli alustuseks järgmisele teosele. Avalik kiitus ja tunnustus tähendab tihti ka seda, et kui keegi raamatut avalikult kiidab, läheb keegi teine seda ostma, ja autori pangakontole tuleb näiteks selle inimese raamatuostult üks euro. Eesti autorite avalik tunnustus on tihti otseses seoses sellega, kas meil on võimalik veel kirjutada või peame muule tööle minema. Selles osas väga soovitan võimalusel eesti autorite loomingut ka soetada ning hea sõnaga toetada, et omakeelne kultuur õitseks ja kasvaks.

Kui suur töö on ühe raamatu kirjutamine ja kui kaua see aega võtab?

Väga suur töö. Maailma üks viljakamaid autoreid Stephen King kirjutab nii distsiplineeritult, et tal ilmub iga kuue kuu tagant uus raamat. Minu matemaatika, et 18 aasta jooksul seitse raamatut, tähendab, et kusagil kolm aastat kulub ühe raamatu peale. Ma teen tihti näiteks enne romaanivõistlust sellise tohutu enese kokkuvõtmise ja kirjutan kuu-kahega mustandi valmis. Aga saan seda teha vaid siis, kui enne on aastake saanud mõtted seedida, pärast kuus või 11 kuud veel setitan ja kirjutan ümber. Ehk et sensatsiooniline pealkiri „Eia Uus kirjutas romaani kolme nädalaga“ on vaid jäämäe tipp. Tervikteoseni läheb siiski aega palju kauem.

Kas teadsite juba lapsena, et teist saab kirjanik? Kuidas sündis esimene teos?

Hakkasin luuletusi kirjutama kuueaastasena, kümneselt võitsin ühe üle-eestilise raamatukonkursi. Arvasin alati, et kirjanik on mingi vana mees! Olin väga üllatunud, kui 19-aastasena „Kuu külma kuma“ kirjutasin, mõtlesin, et mis ma nüüd sellega teen, kes nii noore naise romaani veel loeks?! Aga võitis kohe kaks auhinda, läks koolikirjanduse hulka, ja ega sealt enam taganemisteed ei olnud.

Kas praegu on käsil mõni uus raamat?

Jah, töötan alati paralleelselt mitme käsikirjaga. Üks ajalooline romaan ühest Eesti kirjanikust, üks miniatuurikogu, üks lasteraamat ja veel üks romaan ootavad ilmumisjärge … Lisaks veel kolm ideed, millega paralleelselt vaikselt toimetan.

Õpetate ka loovkirjutamist. Kui suur huvi selle vastu on? Kas igast inimesest võib saada kirjanik?

Arvasin, et teen ühe väikese rühma, aga nüüdseks on juba poole aastaga 70 inimest lõpetanud! Sügisel algavad uued kursused Tallinnas, Tartus ja veebis (eelmisel veebikursusel osalesid huvilised maapiirkondadest ja eestlased näiteks Pariisis ja Indias). Osalejad on naised, enamasti vanuses 28–48, aga on ka nooremaid, on ka vanemaid. On KÕIKIDELT elualadelt, julgen öelda! Psühholoog, õpetaja, ajakirjanik, insener, hambatehnik, joogaõpetaja, laulja, neuroloog … . Imeline, millised sõprused ja kasvamised seal näha on. Kursuse eesmärk ei ole „saada kirjanikuks“, vaid eneseväljenduse kaudu areneda. Mõni kirjutab romaani, mõni hoopis luulekogu, peab loomekontot sotsiaalmeedias või blogi või lihtsalt päevikut, mis paneb end paremini tundma.

Kas kirjutamise kõrvale mahub veel mõni hobi?

Rahvatants! Selja taga on esimene hooaeg rahvatantsijana ja see on tõeline rõõmu ja arenemise koht.

Millised on suveplaanid?

Juulis toimub meil kaks loovuslaagrit Saaremaal, kavatsen seal ka ise oma loomingulisust arendada, mitte ainult õpetaja-rollis olla!

Suvel rohkem kursusi ei ole, aga töötan ka individuaalnõustajana loovuse alal, seega teen mõnusalt üks ühele tööd inimestega, kes vajavad head nõu kas laulusõnade või muu kirjutamisega. Enamjaolt olen suvel Saaremaal. Ideaalses maailmas on sügisel uut raamatut oodata! Ei teagi, kumb enne valmis saab, kas romaan „Ära kao“ või lasteraamat Saaremaast.

 

Eia Uus

Sündinud Haapsalus 1985

Kasvanud Noarootsis

Magister kirjandusteadus

Elanud Tais, Hiinas, Kanadas, Prantsusmaal ja Argentinas

Kaheaastane tütar Anna

 

Ilmunud raamatud

Romaan „Kuu külm kuma“

Romaan „Kahe näoga jumal“

Reisikiri „Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein“

Romaan „Aasta Pariisis“

Romaan „Tüdrukune“

Lasteraamat „Seitsme maa ja mere taha“

Reisikiri „Kirjad Buenos Airesest“

 

Soovitan lugeda

Kai Aareleid „Linnade põletamine“

Berit Kaschan „Täna piisab vähesest“

Igor Kotjuh „Sireenid ja sähvatused“

John Fowles „Maag“

Timo Maran „Ainult puudutused on“

Gabriel García Márquez „Armastus koolera ajal“

Sally Rooney „Vestlused sõpradega“

Alexandre Dumas „Krahv Monte-Cristo“