Krista Kaer soovitab Andrei Kurkovi raamatut „Invasioonipäevik”, milles ta kirjeldab sõja igapäeva, aga ka sündmuste tausta. Kurkov näitab, kuidas Ukraina ühiskond sõjaga hakkama saab, aga ka seda, kui ägedalt inimesed sellele vastu panevad, üksteist aitavad ja püüavad mingitki normaalsust säilitada.
„Algul me ei mõistnud, mis on sõda. Seda pole võimalik mõista enne, kui ise näed ja kuuled.”
Ajal, kui Ukrainat seni vaid ähvardanud sõjast sai laastav tegelikkus, hakkas Andrei Kurkov pidama sissetungi šokeerivate tagajärgede kroonikat. Osalt poliitilises ja ajaloolises kommentaaris, osalt isiklikus päevikus lahkab ta Venemaa ja Ukraina läbi ajaloo keerukaid suhteid ning kirjeldab, kuidas trotsib rahumeelne ühiskond okupatsiooni. Seeläbi luuakse pilt kultuurist, mis on ainulaadne ja demokraatlik, liberaalne ja mitmekesine.
Kurkov põimib oma isikliku loo kokku teiste kodust põgenema sunnitud ukrainlaste lugudega. Alistamatu vaimuga „ootavad nad hetke, kui on ohutu minna tagasi koju”, kirjutab ta, „nii nagu minagi seda ootan.”