Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane luges raamatut „Tervislikud seened” ja sai aru, et jätab vähemalt 90% headest seentest metsa.
Kuidas algas teie huvi seente vastu? Kui heaks seenetundjaks end peate?
Mul ei olegi suurt huvi seente vastu, minu huvi on seenekorjamine. See tuli lapsepõlves Lääne-Virumaal vanematelt. Meie kandis oli seeni kõvasti.
Mu vanaema oli 16 aastat Siberis asumisel ja õppis seal puhtalt nälja pärast seente kohta rohkem, kui mina siiani tean. Ka meie metsadest korjas ta selliseid, mis juba peale vaadates ajasid hirmu nahka. Tema aga teadis, et need on söödavad. Meie abikaasa Epuga oleme säilitanud siiski konservatiivse joone ja korjame ainult neid, mille kohta kindlalt teame, et need ära ei mürgita.
Milline on kõige parem seenetoit?
Mu lemmik on seenekaste. Esimene kukeseenekaste koos värske kartuliga on alati sündmus. Mul käib sinna juurde kohustuslikult värske kurgi salat rohke tilliga. Sügiseti tulevad kuuseriisikakastmed. Aga abikaasa oskab palju seenetoite teha, delikatessid on pirukas ja salat koorega erinevate seente segust. Kui sõbrad külas, siis kaob seenesalat hetkega.
Mitu purki seeni tavaliselt talveks sisse teete?
Meil on kodus tööjaotus, mina olen rohkem jutumees, abikaasal on oma retseptid ja seente purkimine (huvitav sõna, eks ju?) on suur sündmus. On aastaid, kui meil on ebanormaalselt palju seeni. Mõnikord näiteks ainuüksi kuuseriisikaid oma 30 liitrit, isegi rohkem on olnud. Kui on võiseeneaasta, siis neid on ka kümneid liitreid. Me ei pea arvet, aga kui üks aasta jääb vahele, siis ei juhtu midagi, varu on olemas.
Aastal 2022 juhtus viiekümne aasta jooksul esimest korda, et me ei saanud ühtegi purki. Neli aastat on olnud sellised, kus pole saanud kuuseriisikaid. Kas see on juhus või on midagi lahti loodusega, ei tea. Elu on liiga lühike, et sellest korralikult aru saada.
Epu eriline toode on kaunispurgid kingitusteks. Need on juba lausa bränd. Seened peavad olema ühesuurused, purgid ilusad jne.
Mõtteviis tuli suuresti emalt. Enne sõda oli aasta, mil ta tegi sisse 400 liitrit erinevaid hoidiseid. Tema õppis seda oma emalt, kes käis Eesti ajal erinevatel kodunduskursustel. Meil nii palju sissetegemist ei ole, aga kelder ja külmkapid on sügisel täis küll. Minu roll on seejuures kohtade otsimine, korjamine, transport ja meeleolu hoidmine.
Kas eestlastel on korilus veres?
Mul on raske öelda, mis toimub uute põlvkondadega. Aga maal tundub metsaskäik normaalne ja kindlasti harrastab seda ka osa linnainimesi. Kuigi mul on tunne, et elustiilina on see siiski vähenemas. Kartuleidki kasvatatakse suvekodudes järjest vähem, sest poest on kõike saada.
Soomlaste kohta räägitakse, et soomlase võid ju metsast välja saada, aga metsa soomlasest välja ei saa. Ma pole kindel, kas see ka meie rahva kohta kehtib. Üks on selge – kodanikena hoolitsevad põhjanaabrid oma metsa eest rohkem. Viiskümmend aastat ei olnud meie metsal teisi omanikke peale vene riigi ja see on jätnud jälje, mis annab siiani tunda.
Olen näinud looduskaitsealadel koormate kaupa jäätmeid. Ma tahaksin füüsiliselt kohata neid inimesi, kes oma prügi metsa alla maha kallavad. Kui nässus pead sa hingelt olema, et midagi sellist teha?
Kas saite uuest seeneraamatust teada midagi uut?
Iga seeneraamat annab teada, kui vähe me siiski asjast teame. Sain jälle aru, et vähemalt 90% headest seentest jätan ma metsa. Suure huviga lugesin pilvikute lugu, sest mulle pilvikud meeldivad, aga neid on eri värvi, eri kuju ja suurusega. Nüüd olen targem.
Mis selle raamatu puhul üllatas?
Ma vaatasin siiani seeni pilguga „kõlbab, ei kõlba”. Raamatus on ikka väga põhjalikke kirjeldusi, mis, mida ja milleks. Osa oli keeruliste teaduslike nimetustega, aga seenemaailm avanes uue sügavusega.
Kellel soovitaksite seda raamatut lugeda?
Võrdleme seda turismiga. Tavaliselt inimene läheb kuhugi, näeb midagi ja pärast ütleb, et on seal käinud. Meie kultuuriturism on teistsugune, valmistume päris põhjalikult ja teeme eeltööd. Seeläbi muutub asi kohe kordi huvitavamaks. Selgub, et pole olemas ebahuvitavaid kohti, on kehv ettevalmistus.
Selle raamatuga on sama, lugedes muutub seenemaailm huvitavamaks. See ongi eelkõige neile, kellel tekib natukene suurem huvi. Siis on sellest suur abi.
Raamatus on juttu seentest valmistatud tinktuuridest, tõmmistest jms. Kas oleksite nõus neid proovima ja kas usuksite nende ravitoimesse?
See kunst on siiani minust mööda läinud. Olin aga jahmunud, kui pikk ajalugu ja eksperimenteerimine sel teemal meie laiuskraadil seljataga on. Kellel vähegi huvi ja julgust, maksaks proovida. Ravitoimesse ma isegi usuksin, sest mis need vana aja ravimid siis ikka muud on kui kristalliseerunud kogemus.
Kas ostate mõnikord seeni ka poest?
Ainult kahel juhul. Kui meie kandis veel pole kukeseeni, aga praadi tahaks. Ja kui mõne retsepti jaoks on šampinjone vaja.
Millega olete suvel tegelenud ja mis on veel ees?
Töötamine lõppes alles juuni lõpus ja augusti alguses läheb uuesti lahti. Loomulikult pole see kellast kellani, aga tegemist jätkub. Suvel sõidame palju mööda Eestimaad ringi, isegi mitte üritustel, vaid mööda ajalugu ja vaatamisväärsusi. Augusti lõpul teostan ühe lapsepõlveunistuse, mis tekkis tänu raamatule „Egeri tähed”. Sõidame abikaasa ja sõpradega Ungarisse ja Egeri linn jääb teele.
Millised on töised tegemised?
Ikka koolitused, loengud, konverentsid, kirjutamine. Ehk tuleb sügisel ka mõni huvitavam asi, aga sellest siis, kui aeg kätte jõuab.
Kui palju aega jääb raamatute lugemiseks?
Vähe. Internet on raamatu vaenlane. Mul on pidevalt vaja lugeda artikleid ja hoida ennast kursis erinevate meediatega. Enamik lugemisi on ajalooalased ehk nn vana mehe kirjandus. Viimane on tuntud ajaloolase Neal Boscombi „Talvilinnake” soome keeles. See on teise ilmasõja ajal Norras toimunud aatomipommi sabotaaži ajalugu ja analüüs. Soovitaksin seda lausa eesti keelde tõlkida.
Kui suur on teie kodune raamatukogu?
Kodune raamatukogu on ebanormaalselt suur, väga palju tuhandeid ja see on mitmes kohas laiali. Juurde muretseme viimasel ajal ainult suure huvi korral, sest raamatuid pole lihtsalt kuhugi panna. Usun, et see on paljude vanemate eestlaste probleem.
Kus Eestis kasvab kõige rohkem seeni?
Seeni on igal pool, me lihtsalt ei oska neid leida. Aga metsad muutuvad. Kunagi olid suured võiseenelademed Aegviidu metsades, nüüd vist vähem või kohati üldse mitte. Kuskile tekivad need aga juurde ja neid tuleb otsida. See on tõsine loominguline töö, mis mulle meeldib. Meie kanti Lääne-Virumaale konkurentsi suurendama muidugi tulla pole vaja, sest sel aastal on siiani metsas kuuldavasti rohkem karusid kui seeni.
Raul Rebane
Sündinud 1953 Pärnus. Lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanikuna. Töötanud 1977‒1997 ETV-s toimetajast programmijuhini. Alates 1999 kuni tänaseni konsultant, kolumnist, koolitaja. Gerd Kanteri projekti algataja ja juht.
Raamatu “Tervislikud seened” leiad SIIT
