Ajaloolane David Vseviov ütleb, et teda huvitab eelkõige ajaloo kulgemise mehaanika.
Foto: Madis Veltmann/Postimees
Raamat „Venemaa – lähedane ja kauge” ilmus esmakordselt aastal 2002. Millal ja millest mõistsite, et aeg on küps kordustrükiks?
Kordustrüki idee kuulub kirjastusele. Tahaks eriti rõhutada, et tegemist on kordustrükiga selle sõna otseses tähenduses. Minu kaasautor on lahkunud teispoolsusesse ning käsi ei tõusnud temaga nõu pidamata teksti kallal toimetama.
Samas tasub lugejatel silmas pidada, et raamatus kirjeldatud sündmustest osa leidis aset tänapäeva Ukraina territooriumil ning seega kuuluksid need pigem Ukraina ajaloo konteksti. 20 aastat tagasi ei omanud „ajalookuulumise” aspekt veel erilist tähendust, kuid tänasel päeval on sellest saanud ideoloogilise võitluse oluline
küsimus.
Palun tutvustage lähemalt oma kaasautorit Vladimir Sergejevit.
Vladimir Sergejev lõpetas Moskvas arhiivinduse instituudi, kus õpingute ajal tutvus Eestist pärit neiuga ning pärast abiellumist kolis elama Tallinna. Ta töötas teaduste akadeemia ajaloo instituudis ning hiljem õppejõuna Tallinna ülikoolis.
Kuidas ja mis asjaoludel teie tutvusite Vladimir Sergejeviga? Kuidas tekkis mõte kirjutada koos raamat?
Meie tutvus algaski ajaloo instituudis ning seejuures on kõige olulisem, et meie arusaamad nii kitsamalt Venemaa mineviku ja oleviku kui ka laiemalt maailmas toimuvate sündmuste kohta langesid kokku üksüheselt. Teisiti poleks olnud võimalik neid raamatuid kirjutada.
Tegemist oli sügavalt intelligentse, laia silmaringiga inimesega, kellega suhtlemisest tunnen suurt puudust.
Kuidas teie koostöö välja nägi? Kas peatükid või teemad olid omavahel jagatud või …?
Sõltuvalt peatükkidest. Kuid Vladimiril oli mugavam kirjutada vene keeles ning need osad ma tõlkisin. Saime aru, et nii kukub ka stiili poolest ühtlasem välja. Kui esimene köide ilmus 2002. aastal, siis teine „Suurvürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV” 2007. aastal ning kolmas „Viimasest Rjurikovitšist esimese Romanovini” alles 2017. aastal. Kirjutasime neid raamatuid ju mõlemad muude tegemiste ja toimetamiste kõrvalt.
Raamat on osalt tõlge eesti keelde. Kas see on ilmunud ka vene keeles?
Raamat ilmus eesti keeles, vene keeles see ilmunud ei ole. Tean, et mingi hetk tunti Soomest huvi tõlkimise vastu.
Kas mõtlesite raamatut kirjutades ka lugejale? Kellele see on mõeldud: ajaloolastele või ajaloohuvilistele?
Tegemist on ikkagi populaarteadusliku käsitlusega, eesmärgiga pakkuda eestikeelsele lugejale üldisemat teavet Venemaa ajaloo kohta. Praegu on vastava sisuga eestikeelseid raamatuid mitmeid, kuid 20 aastat tagasi oli valik kordades väiksem.
Kust pärineb teie enda huvi Venemaa ajaloo vastu?
Tegelikult on antud juhul Venemaa teisejärguline – mind huvitab pigem ajaloo kulgemise mehaanika. Ning tulenevalt Venemaa lähedusest on seda huvi rahuldada just nimelt Venemaa näitel kõige mõistlikum.
Teie raadiosaatel „Müstiline Venemaa” on suur kuulajaskond. Kas see paneb teid imestama? Miks inimesed tunnevad huvi Venemaa ajaloo vastu? Meil on ju teisigi naabreid: Soome, Läti. Kas neist saaks sama põneva saate?
Paneb ja ei pane. Ei pane seetõttu, et suurel osal saate kuulajaskonnast on selle ajaga (riigi variandis) isiklik kokkupuude. Ehk mälestusi, mida saade esile toob. Seda kinnitavad paljud vastukajad à la „ma olin siis seal, kui …” jne.
Soome puhul midagi analoogiliselt massilist ei saa ju olla.
Imestama aga panevad juhtumid, kui juurde astub mõni noor inimene, vahel suisa laps ja ütleb, et on avastanud need saated ja näiteks lisab: „Juba olen jõudnud viimaste Bütsantsi keisriteni.”
Kui kaua olete raadiosaadet teinud ja kas on meenutada ka naljakaid juhtumisi seoses sellega?
Esimene oli eetris 1997. aastal. Nii et kokku üle tuhande saate. Seda on päris palju ning oleks kurb, kui nii pika aja vältel poleks midagi naljakat juhtunud. Aga naljadega on juba nii, et nad toimivad vaid antud ajas ja ruumis.
Milline ajaperiood Venemaa ajaloost teid kõige enam paelub?
Sellisele küsimusele on raske vastata. Kuid laiemalt vahest 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus. See on aeg, kui esmakordselt täitusid inimeste suured – ma olen neid nimetanud mütoloogilisteks – unistused: lennata jne.
Milline ajalooline isik teid Venemaa ajaloost kõige enam paelub?
See pole pigem isik, vaid aeg ja olud, mis tõid pealispinnale just nimelt sellised (kurjust kehastavad) isikud. Mis seda tingis, kuidas sai see juhtuda.
Milline sündmus teid Venemaa ajaloost kõige enam paelub?
Vastus sellele küsimusele haakub eelnevaga. Ning küsimus pole niivõrd sündmuses kui sellises, vaid eelloos.
See raamat lõpeb kronoloogiliselt aastaga 1521, kui Rjazani vürstiriik liideti Moskva suurvürstiriigiga. Mitu osa on veel tulemas?
Kokku on ilmunud kolm osa kogumahuga ligikaudu 1500 lehekülge.
Noored ei taha enam õppida vene keelt. Kas peate seda õigeks? Miks?
Üldistustega peab olema ettevaatlik. Kõigepealt: kas nad omal ajal tahtsid? Või olid sunnitud? Kas noored tahavad õppida näiteks keemiat? Jne. Oluline on, et need, kes tahavad, saaksid seda teha.
Miks inimesed ei õpi ajaloost?
See väide on nii ja naa. Mõned ainult ajaloost õpivadki. Nagu Vladimir Putin. Või omal ajal Hitler ja Stalin. Ning ülejäänutest suur osa on nende tegelaste, minevikust pärinevate arusaamade, ohvrid.
Raamatu leiad SIIT
Selle raamatu esmatrükist on möödas enam kui kakskümmend aastat. Tänast ajaloo kulgemise tempot arvestades on tegemist märkimisväärselt pika, meid olevikku toonud ajalõiguga. Ent üldine teave sajanditetagustest sündmustest pole üldjoontes muutunud. Kuid on üks oluline aspekt, millele tahaks kindlasti lugejate tähelepanu juhtida: see puudutab ajalookirjutist kui ideoloogilise võitluse tandrit. Seda enam on see kehtiv raamatu puhul, milles käsitletavad sündmused toimuvad Euroopa ühel olulisemal tsivilisatsiooni piiril. Geograafiliselt on see ala, kust jooksevad läbi mitmed vaimsed eraldusjooned ning kus paiknevad nii tänapäeva Venemaa kui ka Ukraina riikluse lätted.
Kui 2000. aastate alguses vahetati käsitletava piirkonna mineviku üle mõtteid veel valdavalt teadusmaailmas kehtivatest arusaamadest lähtuvalt, siis alates Venemaa kallaletungist Ukrainale (2014. aastal) on olukord kardinaalselt muutunud. Tõsiselt võetavate Vene ajaloolaste seisukohad on vaigistatud ning nende asemel on kogu inforuumi täitnud propagandistid eesotsas Vladimir Putiniga, kes oleviku tegudele õigustust otsides on ajalooga manipuleerides muutnud selle impeeriumlike eesmärkide saavutamise vahendiks ehk ideoloogilise võitluse lahinguväljaks.
David Vseviov