Kaevamisvaba aia kiituseks
Aiandusajakirjanik Eva Luigase meelest on kaevamisvaba aed keskkonnateadlikkuse eestkõneleja aianduses, sest seal ei kasutata sünteetilisi väetisi ega taimekaitsevahendeid.
Kust on pärit teie rohenäplus: kas geenidest või olete ise selleni jõudnud?
Ma jõudsin aianduse juurde loogilist mõtlemist pidi. Töötasin erinevates kultuuriasutustes pikalt müügi, kommunikatsiooni ja turunduse peal ja kuidagi juhtus nii, et kogu elu oli suubunud justkui exceli tabelitesse. Internet oli nii oluliseks muutunud, et ma ei saanud isegi kodus süüa teha, kui nett oli maas. Siis ühel sügisel kadusid lühikese ajaga, kui tööl oli kõige kiirem aeg, nii interneti- kui ka mobiililevi. Sain aru, et ma ei oska päris maailmas vist enam ellu jääda. Terve talve mõtlesin, kuhu võiksin oma karjääri pöörata. Eeldus oli, et töö oleks loominguline, saaksin mingi osa ajast veeta õues ega peaks igal hommikul nagu kunstnik valget paberit vahtima. Tahtsin, et midagi oleks justkui juba olemas, aga ma saaksin seda edasi arendada ja muuta, kui tuju tuleb. Lõpuks mõtlesin välja, et maastikuehitus, mida Räpina aianduskoolis õpetati, on just see, mida vajan. Looduses on ju kõik olemas, aga sa saad seda nutikalt muuta või vähemalt utsitada, et taimed end paremini tunneksid.
Et meie perel oli suvila, kus ema aeda pidas, valikule suuremat mõju ei avaldanud. Ma olen alati arvanud, et aed on personaalne ruum, mida igaüks vastavalt oma soovidele ja ideedele peaks ise harima. Käsu korras kedagi teist oma unistust täitma või soove realiseerima panna ei ole eriti ilus. Iseasi muidugi, kui on vaja aidata, suuri kive veeretada või muid füüsilist jõudu nõudvaid töid teha. Neid ma tegin suvilas meeleldi, aga lillekesi ei istutanud ja peenraid ei rohinud. Mitte enne, kui see aed minu omaks sai.
Kus olete aiandust õppinud? Kes on eeskujud?
Lisaks Räpina koolile olen töötanud kolm hooaega Hansaplanti aiakeskuses. Pidasin seda aega kooli jätkuks. Samuti olen alates 2009. aastast käinud igal aastal mitu korda mujal maailmas aiareisidel ja mitu korda Chelsea Flower Show’l. Kooli ajal sain olla kuu aega Inglismaal aiapraktikal Isle of Wighti saarel Osborne House’is. Maailmas teatakse seda kohta kui kuninganna Victoria suveresidentsi
Kas mäletate oma esimest peenart?
Ju ma lapsena mingi hernejupi suvilas maha panin, aga päris teadlikult alustasin aiapidamist tarbeaiast. Panin 2008. aasta kevadel kogu linnakorteri aknalaudadele kõikvõimalikke toidutaimi ette kasvama ja pean ütlema, et mind saatis algaja õnn. Kõik õnnestus ning korraks isegi tekkis tunne, et olen kõikvõimas. See-eest järgmisel aastal sain vastu näppe, liigne enesekindlus maksis kätte. Peaaegu kõik ikaldus. Sellest peale olen taimi kasvatanud ikka nii, nagu taimele kõige parem on.
Kas midagi on veel totaalselt untsu läinud?
Mul on untsu läinud kõik, mis on untsu minna saanud. Seemned pole idanenud, sest külvid kuivasid minu hooletuse tõttu läbi. Pisitaimed on tõusmepõletiku tõttu hukkunud, sest kastsin nad üle ja jätsin siis ka tuuletõmbuse kätte. Mul on isegi võililleseemnete külv ebaõnnestunud, sest katsin seemned meeltesegaduses mullaga, aga nad on valgusidanejad. Siis olen kesksuvel oma peenras kasvanud võililli (välismaa seemnest kasvatatud, sest tahtsin teada, kas need on teistsugused kui kodumaised – ei olnud!) püüdnud ümber istutada, aga nad ei elanud seda ümberkolimist üle ning hukkusid. Üldse olen ma kõikvõimalikke asju julgelt katsetanud. Eriti just põnevate ja siinmail tundmatute toidutaimede kasvatamist.
Millal teadsite-otsustasite, et teist saab aiaajakirjanik?
Seegi oli juhus. Kuna olin töötanud turunduse ja kommunikatsiooni alal, oli kirjutamine mulle selge. Pärast välispraktikat kirjutasin praktikalugude võistlusele oma loo ja võitsin selle võistluse. See lugu avaldati ajakirjas Kodu ja Aed ja siis sain kutse hakata Kodukirjas aianduskolumnit kirjutama. Paari aasta pärast pakuti Kodukirjas ja ajakirjas Aed juba toimetajatööd. Olen vahepeal ka aiandusajakirjandusest pausi teinud ning kaks aastat ajakirja Tervis Pluss tegevtoimetaja olnud. See puhkus mõjus päris kosutavalt. Valikuid on olnud teisigi, mul on mööblirestaureerija diplom ja kodus mitu enda restaureeritud mööblitükki. Seega, puutöö meeldib mulle ka ning aeg-ajalt unistan ma päris oma tisleripingist.
Mis on kõige naljakam küsimus, mis teile on esitatud?
Inglismaal sõitsin saarel ringi liinibussiga. Välismaal on aga inimesed tohutult jutukad ja suheldakse kõigiga, kes silmapiiril on. Kuulnud, et ma olen aiainimene, proua vaimustus ja küsis, mis taim see võiks tal olla – õitseb ilusti punaste õitega. Siis me naersime temaga koos, sest vastusevariante on ikka sadu. Üldiselt on nii, et kui ma lähen kas peole või teatrisse, siis ma tahaksin korralikult pidutseda või etendust vaadata ja mind tõesti ei köida kellegi kaebelood pruunidest elupuudest või kiduratest roosidest. Selles suhtes on n-ö tuntud aednik olla mõnikord suisa piin. Sotsiaalmeedia olen seetõttu üsna lukku keeranud.
Millega üllatas raamat „Kaevamisvaba aed“?
See ei ole klassikaline aiaraamat, et võtad peatüki lahti, ajad näpuga järge ning pistad seemne mulda. See on rohkem nagu filosoofia, õpetab pigem aru saama looduse toimimisest, mullaelustikust ja taimede vajadustest ning nende soove täitma nii, et sellest endal ka kasu oleks. Mu meelest saab siin võrdluse tõmmata eduka dieedipidamisega. Toimiv dieet on püsiv elustiili muutus, mitte nädala jagu vähem söömist. Ka see raamat õpetab aianduses veidi teisiti toimima ja võtab aega, et sellest filosoofiast aru saada.
Kas need õpetused sobivad ka Eesti kliimasse?
Jaa, need sobivad siinsesse kliimasse.
Kas see raamat sobib ka päris algajale, kes alles kavandab oma aeda ja kavatseb töösse sukelduda järgmisel kevadel?
Päris algajatega on aianduses iga süsteemi puhul keeruline. Inimene on ikka laisk ja arvab, et ühest raamatust ning selle pealiskaudsest lugemisest peaks piisama. Aiandus aga on elukestev õpe ja see raamat sobib alustuseks imehästi. Lihtsalt lugeda tuleks seda mitu korda. Minagi tulin ikka ja jälle mõne peatüki juurde tagasi ning arvan, et pean seda raamatut aeg-ajalt veel tudeerima.
Mida kasulikku on raamatust kõrva taha panna juba kogenud aednikul?
Kaevamisvabast aiandusest pole ka kogenud aednikul eriti palju kogemusi, sest ikka õpetatakse aednikke muudkui kaevama. Siinmail on see süsteem uus. Seega tasub ka neil asjasse süveneda. Samas ümber õppida on alati raske, umbusku on aednike seas kaevamisvaba aianduse suhtes palju.
Kes peaks seda raamatut kindlasti lugema? Miks?
Tänapäeval on järjest olulisem keskkonnateadlikkus. Kaevamisvaba aed on minu meelest aianduses keskkonnateadlikkuse eestkõneleja, sest siin ei kasutata sünteetilisi väetisi ega taimekaitsevahendeid. N-ö tavaaiandus ei pruugi alati loodusele kahjutu olla. Seega võiksid kõik aiandusega tegelejad selle läbi lugeda. Targemaks saab igal juhul.
Kas on midagi, millega te üldse nõus pole?
Ma olen pisut skeptiline selles suhtes, justkui oleks võimalik orasheinast, naadist ja teistest vintsketest juurumbrohtudest vaid lühikese aja, papikihi ja mõnesentimeetrise kompostikihi abil vabaneda. Ma selle peale päris lootma ei jääks, eriti kui on plaan neile otsa püsitaimi istutada-külvata. Ma ei näe probleemi selles, kui ma juurumbrohud füüsiliselt välja kaevan, lasen maapinnal taheneda ja taastuda ja alles siis seal kaevamisvaba taimekasvatust arendan. Minu meelest on see jätkusuutlikum, kui iga natukese aja tagant katte alt välja ilmuvaid umbrohte pidevalt kitkudes püüda eemaldada. Ma ei ole nii hoolas ka, et suudaksin nende uuesti vohama hakkamist õigel ajal piisavalt takistada.
Raamatus on tabelid taimesortide nimedega. Kas need sordid sobivad ka Eestisse?
Neid uurisin kohe huviga ja mõned on täitsa tuttavad. Kuna seemnekaubandus käib eriti vilkalt internetis, toidutaimed on suures osas üheaastased ja tänu sellele pole vaja nende talvekindlusega arvestada, siis kavatsen nii mõnegi raamatus oleva sordi endale prooviks hankida.
Kui suur on teie enda aed? Mitu liiki taimi seal kasvab?
Minu suvilas on maad 1000 m² ja see on mulle täitsa piisav. On üllatav, kui palju sellelt väikeselt maalapilt toidukõrvast saab kasvatada. Taimeliikide suhtes jään vastuse võlgu, sest see on suhteliselt ujuv number. Vahetan neid tihti ja uutele jalgu jäänud taimed jagan sõpradele laiali.
Kas teil on oma lemmiktaim(ed)? Miks nemad?
Mul peavad aias olema faasseni naistenõgese sordid, sest nad õitsevad lakkamatult suve algusest kuni praktiliselt lumeni ning meeldivad hullupööra kõiksugu putukatele-mutukatele. Ja kindlasti hangin igal aastal Argentiina raudürte, kas pisitaimedena või külvan varakevadel seemnest, neid peab mul olema palju. Veel olen vaimustuses tomatitest, neid kasvatan igal aastal kümneid erinevaid sorte. Ka lehtsalati sordid näevad ägedad välja, aga ma ei jõua neid kõiki, mida kasvatan, ära tarbida. Enamik rändab üle kasvanuna kompostikasti. Suhtun neisse kui ilutaimedesse. Ka ilulaugud on mu südame võitnud.
Millised aiatööd on kõige raskemad? Millised on kõige meeldivamad?
Ma suhtun aiatöödesse pragmaatiliselt – kui midagi on vaja teha, siis ma seda ka teen. Võtan aiatöid kui meditatsiooni. Püüan teha õigeid asju õigel ajal, õigete (ka kvaliteetsete) tööriistade ja õigete töövõtetega. Nii toimetades pole ükski töö ebameeldiv. Üks reegel on mul küll – füüsilist jõudu nõudvaid töid teen vaid paar tundi järjest ja üle nelja tunni korraga aiatöid ei tee. Sest ma tahan muud elu ka elada ja järgmisel päeval töövõimeline olla. Mulle meeldib automatiseerida – mul on kasvuhoones kastmissüsteem. Kastekannumeetodiga jääksin seal hätta, sest ma olen olemuselt siiski tuulepea.
Milline on aedniku lemmikaeg?
Minu lemmikaeg on varakevad. Kõik on alles ees ja miski pole jõudnud veel nässu minna.
Kas kaevamisvaba aed on tõesti võimalik?
Jah, kaevamisvaba aed on päriselt olemas ja vägagi jätkusuutlik aiapidamise viis. Ma olen selle raamatu sisulistel toimetajatel ja konsultantidel Anne ja Lenno Grünbergil Üvasi talus mitu puhku külas käinud ja nende kaevamisvaba aeda pikema aja jooksul saanud jälgida. Anne on ka ajakirjas Maakodu terve selle aasta kirjutanud oma kogemustele tuginedes kaevamisvabast aiast artiklite sarja. Ja mis peamine – ka minu aias olid sel aastal kaevamisvabad peenrad.
***
Eva Luigas
Sündinud 1964. Õppinud näitejuhtimist ja rahvusvahelist majandust, lõpetanud 2010 Räpina aianduskooli maastikuehitajana ja 2016 Tallinna ehituskooli mööblirestauraatorina.
Tal on elukaaslane ja kaks täiskasvanud poega. Mehega kahe peale on kolm lapselast.
On töötanud nuku- ja draamateatris. Korraldanud paar aastat Õllesummerit, olnud Pimedate Ööde filmifestivali turundus- ja piletimüügi juht.
Pärast Räpina aianduskooli lõpetamist 2010 töötas aiakeskuses Hansaplant, alates 2012 ajakirja Kodukiri aiandustoimetaja ja ajakirja Aed peatoimetajana. Aastatel 2018–2020 oli ajakirja Pluss tegevtoimetaja, alates 2020 on ajakirja Maakodu tegevtoimetaja.
Oli 2016–2023 ETV saate „Maahommik“ aianduslugude autor-toimetaja.
***
Eva Luigase sulest on ilmunud
„Kuidas teha peenart“, 2015
„Aiatööd lihtsamaks“, 2017
„Tarbeaia teejuht“, 2018
„Aianipiraamat“, 2020
Raamatu “Kaevamisvaba aed” leiad SIIT
