0

Intervjuu klubiraamatu autori Juhan Maistega


Aasta tagasi lubas monograafia  „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse aastasada“ autor kunstiajaloolane Juhan Maiste, et lähema paari aasta jooksul lisandub veel kaks köidet. Nüüd on teine köide ilmunud.

 Kui kaua sellise mahuka teose valmimine aega võttis?

Pikas plaanis olen „mõisaraamatut“ kirjutanud peaaegu kogu elu, alates ajast, kui lõpetasin Tartu ülikooli ja alustasin Helmi Üpruse ja Fredi Tompsi suunamisel eksirännakuid mõisatesse. Toona kutsuti aastatel 1976–1979 toimunud mõisaansamblite ülevaatamist mõisate inventariseerimiseks. Meid oli kokku oma kena paarkümmend inimest: Olev Suuder, Helmut Joonuks, Epp Kangilaski, Helle Kolmer, Lea Külm (Hein) jt. Töö kokkuvõtted koostasime koos Ants Heinaga. Palju oli uut, mis avas mitte üksnes ühe noore inimese silmad, vaid lubas ka laiemal teadus- ja muinsuskaitsemaastikul saada tervikliku pildi mõisatest nii arhitektuuriajaloolise ilmingu kui ka  rahvuskultuurilise fenomenina. Tõeks said Üpruse sõnad, kes sidus mõisa mõtte toona alles uudse mõistega kultuurökoloogia.

Mõis on Eesti ja Balti kultuurilise identiteeti sisse kirjutatud. Siinmail valitsenud eripärastele sotsiaalsete olude tõttu koguni mõjuvõimsamalt kui naabermaades Soomes või Rootsis. Inventariseerimise tulemusel tehtud ettepanekutele võeti Eestis ligi 200 mõisaansamblit riikliku kaitse alla. Saavutus, mida pole suudetud korrata kusagil mujal (per ruutkilomeeter).

Kui rääkida konkreetsemast ajaraamist?

Lühemas ajakavas olen pärast pikemat pausi tegelenud selle raamatuga viimased kümmekond aastat. Käinud risti-rästi läbi nii Eesti kui ka võtnud ette reise Rootsi, Saksa- ja Prantsusmaale ja muidugi renessansskultuuri sünnimaale Itaaliasse. Visuaalse külje kõrval moodustavad tööst suure kirjalikud allikad, mis on laiali puistatud erinevate arhiivide, raamatukogude, muuseumide vahel. On nõudnud kannatlikkust ja aega, et sõkaldest eraldada terad ja piltlikult öeldes nõel heinakuhjast üles otsida. See on töö, milleks kulunud aega on kõrvaltvaatajal mõnikord koguni raske hoomata. Millele on järgenud sama suur töö: paljudest erinevatest niidiotstest lõngakera kokku kerimine. See on nõudnud viimased paar aastat, varahommikust hilisõhtuni arvuti taga, sõnu ritta seades, kirjutatut üle lugedes ja ikka ja jälle ümber kirjutades. Kõike seepärast, et sa, armas lugeja, minuga kaasa tuleksid, mõtleksid ja mis veelgi tähtsam – tunnetaksid ja sellest elamuse saaksid. Minu lähenemises on ajalugu „romaan“, mis toob lugeja silme ette ühe maa ja selle keeruka ajaloo, mis on sama vastuoluline nagu elu ise, millesse süvenedes ärkavad üha uued mõtted ja ettekujutused, mis ajendavad üht lugu üha edasi kirjutama.
Raamat, mille avad, ei oleks saanud valmis, kui sellesse ei oleks oma pühendumuse, kogemuse ja ande  lisanud raamatu toimetajad Anu Lepp, Tiina Kuusk ja Elis Pärn ning kunstnikud Mari Kaljuste ja Janika Vesberg, kes kuudepikkuseks veninud protsessis aitasid hoida silme ees lõpptulemust – raamatut, mille abil olen ka ise muutunud ja saanud  rikkamaks.

Raamat algab üsna pika sissejuhatusega, mis viib lugeja 13. sajandi Itaaliasse. Miks?

Euroopa on ehitatud Rooma tuhale, mille huumusrikkalt pinnalt võrsusid esimesed moodsate aegade poeedid ja kunstnikud. Dante kirjeldatud teekond põrgust paradiisi on inimese tee vaimuvalguse ja ilu poole. Petrarca oli esimesi, kes tõusis kitsekarjuste järel üles Mont Ventoux’le, pelgalt selleks, et imetleda Rhone’i jõe panoraami. Läbi sajandite võtsid tee Rooma ette sajad ja tuhanded kaunishinged. Euroopa kultuuri kaardi võib visandada vulkaanipurske epitsentrist alguse saanud   lainetusena, mis kandis 13. sajandist ehk protorenessansist pärineva viljaka tuha  paari sajandi jooksul üle Alpide ja andis tõuke inimese ja humanismi koodi ärkamisele kuni meie maailma kõige kaugemate piirideni.

Eesti on tuhande mõisa maa, seda just 1558. aastal puhkenud Liivi sõja järgsest ajast, mis tõi maale nii uued isandad kui ka uue maailmapildi. Milline see uus maailmapilt oli?

Vastuoluline, kannatusterohke, aga samapalju ka viljaks. Uus sünnib nii vana trotsides kui ka seda paratamatult kaasates, mis nagu kuumalaine palaval suvepäeval võib vallanduda kõuekärgatuste ja äikesehoogudena. Ühelt poolt oli Rootsi riigi eesmärk sulatada oma ülemere provintsid suurriigi piiridesse ja teiselt poolt leida oma hiiglaslikele ambitsioonidele tõusta suurvõimuks Euroopas  provintsidest tuge. Kirjutatud on nii Balti aadli lojaalsusest kui ka reeturlikkusest,  lootustest ja nende purunemisest, utoopiaprojektidest, mis iialgi ei täitunud.  Kodumõisa välja ehitamisele eelistas Rootsis kõrgeid ameteid pidav uusaadel ehitada välja luksusliku palee kusagil Uppsala või Stockholmi lähedal Upplandis või Södermanlandis.

Nii Eesti kui ka Soome jäid kauge ja hädaohtliku piirilana mõisaarhitektuuri kõrglainest eemale. Põlisaadlile tähendas keskvõim kitsendusi ja talurahvale täitumata jäänud lootusi. Enne, kui maa jõuti üles ehitada, lõppes aeg, 1700. aastal tuli Vene ja tatari väed noore ja andeka tsaari Peeter I juhtimisel taas korra üle piiri. Mis mõisatest edasi juhtus, sellest kõneleb aga juba järgmine raamat.

Raamatus on üsna põhjalikult kirjutatud linnustest.

Eesti on piiririik ja seda tänaseni. Militaarehitused valitsevad Eestimaa maastikku, tahame me seda või ei. Nii nagu aastasadu varem, tuleb nüüdki rajada piiritarasid, harjutusväljakuid, polügoone. Kunstigeograafias on saanud tavaks jagada maailm metropoliks, kust ideed on saanud alguse, provintsiks, kus ideed muganduvad olemasolevate võimalustega ja perifeeriaks, millel, asudes valgusallikast sedavõrd kaugel, ei jää üle muud kui panna ise põlema küünal. Erinevalt Juri Lotmanist, kes piiri ja piiriala kirjeldab semiootiliselt rikkana, tõstaksin esile selle vastuolulist loomust, ebakindlust ja sissepoole pööratust, mis vaid kõige eredamate virmaliste valgusel lubab mõtetel tõusta taevapiirini. Valgus ja vari on piirialadel kontrastsed ja annavad endast teada nii fantaasia kui ka varemetena, mille üheks tunnistuseks said nii mälestused vanast heast orduajast kui ka varisevad kindlusseinad.

Päris palju on juttu sõjast. Mõnda kohta on lausa valus lugeda, näiteks Ivan Julma tegudest Paides.

Selles osas ei saa kirjutaja paraku palju lugejat lohutada.  Ajalool on oma loogika, mida olen küll võimaluste piires üritanud siluda, jätnud välja kõige õudsemad kohad, mis tänaste sõjauudiste kõrval ei tohiks küll tõsta kuklakarvu ega ajada kananahka ihule. Ajalugu ei saa ümber kirjutada. Igal ajastul on oma vari. Sõjamasinaid leiutasid ja militaarehitiste plaane joonistasid nii Leonardo da Vinci kui ka Albrecht Dürer. Purustav jõud on renessanssi sisse kirjutatud. Suur osa meestest, keda Eestis võib esimest korda pärjata arhitekti tiitliga, olid saanud hariduse aadliakadeemiates, kus militaararhitektuurile nii nagu mõõgavõitlusele ja  ratsutamisele kuulus osa noore aadlimehe ettevalmistuses.

Rogosi on üks neid väheseid paiku Eestimaal, kus Poola aeg annab endast tänaseni teada.

Poola aja kohta ilmub kirjastuselt Varrak selle aja Eesti parima asjatundja Enn Tarveli sulest peagi omaette raamat. Ootan suure põnevusega. Paraku, olen juba ette enam-vähem kindel, märke looduses ja maastikus ei ole zloty wiek, nagu seda Poola ajaloos tunneme, palju jätnud. Rogosi on üks neid paiku, kus võiksime kujutada ette, kuidas Liivi sõjas varemetesse jäänud piirilinnuse Vastseliina kõrval tärkas järvesaarel uus elu.

Uusaja hakul sai linnusest loss – edevalt toretsev palee, milles kehastuvad nii selle omaniku seisus kui ka tema kunstimaitse ja eruditsioon.

 Ajaloos tuleks teha vahet linnuse ja lossi vahel, ehkki rahvasuus on need on nii mõnigi kord sulanud ühte (nii jalutame tänaseni Viljandi lossivaremetes). Linnus on kindlus, mis seostub enamasti keskaja ja rüütlikultuuriga, loss seevastu palee, mis oma etümoloogiliste juurtega ulatub Rooma keisrite paleedeni. Alates 15.–16. sajandist hakati arhitektuurialastes kirjutistes tegema vahet suuremateks õukondlikeks kogunemiseks mõeldud kuningapalee ja kõrgaristokraatia paleede ja väiksemate aadliresidentside vahel, mida alates antiigist tuntakse villadena. Meie mõisa ladinakeelne nimi võiks kõlada balti villa rustica ehk siis maamõis.

Rootsi suuraja prominentsete suguvõsade seas on raske leida perekonda, kellele saatus oleks olnud armulisem kui De la Gardiedel, kes on jätnud oma jälje ka Eestisse.

De la Gardied olid Rootsi üks kõige mõjuvõimsamaid aadliperekondi, keda ametikohustused ja perekondlikud sidemed sidusid mitme sugupõlve jooksul kuningakojaga. De la Gardied on kinnitus, kuidas vanaisast sõjapealiku pojast võrsub riigimees ja äritegelane ning pojapojast kunstigurmaan. Lõppkokkuvõttes on kultuur ülim, mille nimel tasub elada. Mäletame ju ajaloostki ennekõike mitte vallutusi ja impeeriume, vaid neist järele jäänud pühakodasid ja kultuuritempleid. Ehkki De la Gardiede suurprojektid Eestis Haapsalus, Kuressaares ja Kolgas jäid välja ehitamata, saadavad mälestused neist meid läbi aegade ning inspireerivad endast üha uuesti kirjutama.

Eesti kohta ehk liigagi võimsa Kolga mõisaansambli ajalugu ulatub aastasadade taha.

Tõsi! Kolga on kinnitus järjepidevuse kohta, pakkudes koha hinge (genius loci) näol. Seistes hiiglasliku sammastega maja ees, võib Kolgal kuulda, kuidas hallides vammustes mungad peavad kusagil mõisaõuel arheoloogiliste kaevamiste käigus  paljandunud müüride vahel hommikumissat. Veel hetk ja ratsa või neljahobusetõllas saabub maja ette uue ajastu pärisperemees, et olgu või hetkeks astuda tuppa ja veeta avatud kaminasuu ees pere seltsis nii mõnigi kaunis päev. Kolga krahvidest räägitakse kümneid legende ja tõsilugusid, mis raamatus kõik järjekorras kirjas.

 Omapärane on Baltimaade ainsa vürstliku õukonna lugu.

Nii nagu Baltimaades ei olnud kuningakoda, ei olnud seda ümbritsevat õukonda. Tiitleid ja kõrgeid ameteid jagati pealinnades – Stockholmis, Peterburis ja Viinis. Ainsaks erandiks on Kuramaa, kus viimane Liivimaa ordumeister Gotthard Kettler oskas võidelda endale välja hertsogitiitli ning panna maailma enda ümber pöörlema. Kuramaa hertsogid kuulusid siniverelise maailma absoluutsesse eliiti, mida võib praegu kogeda Jelgava (varem Miitavi) ja Rundale palees – kullsärasse ja valgesse stukivahtu uppuvates saalides, salongides ning pargis, mis sealse „lossihärra“ Imants Lancmanise aastakümnetepikkuse töö tõttu hämmastab meid Eestis harvanähtava küllusega.

Juba keskajast alates oli Toompea aadliresidents, kus olid endale krundi soetanud kõik Eestimaa mõjukamad aadliperekonnad.

Taani kuninga vasallid võtsid Toompea haldusesse juba 13. sajandil. Pärast 1561. aastat sai kunagisest rüütlilinnast aadlilinn, kus asusid nii piiskoplik toomkirik kui rüütelkonna maja. Neist viimane on täna tegemas läbi noorenduskultuuri. Hilkka Hiiopi ja kunstiakadeemia tudengite sel aastal avastatud 17. sajandi lõpust pärinevad kaunite naisfiguuride ja putoinglitega allegoorilised laemaalingud toovad hoonesse tagasi selle kunagise ilu.

 1980ndatel aastatel uuele elule äratatuna toidab Palmse meie fantaasiat ja mälu.

Friedrich Reinhold Kreutzwaldi sõnul oli Palmse ilusamaid mõisaid, mille on meile pärandanud üks Balti aadlisugu. Palmse on teenäitaja, siinse suhteliselt väikese mõismaja tubades on kasvanud üles mitmed põlvkonnad nimekaid riigitegelasi, sõjaväelasi, teadlasi. Tänu sellele, mida arhitekt Arne Kanni ja sisekujundaja Leila Pärtelpoeg 1980. aastatel ette võtsid, avaneb Palmses muinasjutt, mida tahakski jääda kuulama, kus tarkade valitsejate all askeldas ringi heatahtlik ja toimekas mõisrahvas. Suurte pühade aegu kogunes teisele poole mõisatiiki mäerinnakule laulukoor, et päästa valla helid, mis rõõmustasid nii härrade kui ka talurahva südant. Selle raamatu kirjutamise ajal õnnestus üles leida ka nimekiri Palmse tubasid kaunistanud Pahlenite ja nende lähisugulaste portreedest – kõik suursugused härrad ja prouad, kellest nii mõnegi näopilt ripub täna mõisamaja seinal.

Prestiižne oli kinkida kirikule altar ja rajada õuele roosiaed.

Medalil ja inimese loomusel on alati kaks poolt. Prestiiži kõrval mängis oma osa ka siiras usk heategevuse hinge puhastavasse jõusse, religioossed veendumused ja ilumeel. Loodan, et see ei jää ka ka lugejal märkamata.

Seitsmeteistkümnendal sajandil oli kunst importkaup, mida suuraadel hankis sõjaretkedelt Praha ja Viini alla ja mille läike tõid üle Soome lahe võõrsilt pärit kunstnikud ja arhitektid. Nürnbergis valmistatud kullasepa tooted ja Flandria vaibad täitsid aadlimõisad varem nähtamatu luksusega. Sügavama kunstihuvi kujunemine nõudis veel aega. Tasapisi sai heaks kombeks saata oma pojad ja peagi ka tütred pikemale reisile Euroopa suurematesse kunstimetropolidesse. 1632. aastal avati Tartus oma ülikool. Kultuuriseeme külvati mulda ja roosiaed andis lootuse. Selleks, et taasavatud alma materi’s võiks leiduda koht ka mõnele eesti soost mehele, kulus siiski veel hea mitu aastasada. Oleme need, kes me oleme. Rikkad ja vaesed ühekorraga.

Viimastel aastatel Eestimaal ringi rännates olen oma silmaga näinud, kuidas varemetest kerkivad uued mõisad. Kunagi ehitame valmis ka uue Estonia teatri.

 

Juhan Maiste (sündinud 1952) on kunstiajaloo professor, esseist ja poeet. Lisaks pikaaegsele õppetööle Tartu ülikoolis, Eesti kunstiakadeemias ja Eesti maaülikoolis on ta töötanud külalisprofessorina Rooma, Helsingi, Turu jt ülikoolides. Akadeemilise tegevusega paralleelselt on ta olnud kirglik muinsuskaitse eestkõneleja ning seisnud mõisakultuuri talletamise ja säilitamise eest. Juhan Maiste on Läti teaduste akadeemia audoktor ja Eesti maastikuarhitektide liidu auliige. Oma loomingu eest on Maiste pälvinud mitmeid tunnustusi. Neist viimase, Kristjan Raua preemia sai ta oma raamatu „Eesti mõisad ja lossid. Aadlikultuuri seitse ssatasada” I osa eest 2023. aastal.

Raamatu leiad SIIT