„Eesti metsalinnud. Laululinnud“ autor KARL ADAMI loodab, et raamat aitab süvendada lugeja soovi veeta mõned kenad hetked metsa rüpes ning saada tuttavaks mitte pelgalt rasvatihaste või kuldnokkadega, keda võib aiaski kohata, vaid ka teiste lindudega, kellest mõnda ei näegi sageli mujal kui metsas.
Kuidas tärkas huvi looduse vastu?
Looduseni aitas jõuda suuresti fotograafia ja ka selleni jõudsin ma teiste mahitusel. Kui käisin põhikoolis, siis veetsin vaheaegadel päris palju aega maakodus. Vanavanaema ei saanud enam kuigi palju liikuda ja palus ümbritsevat jäädvustada. Mulle anti kätte algeline digikaamera ning jäädvustatut vaatasime koos teiste pereliikmetega. Alguses ei pääsenud pildile ilmtingimata loodus, vaid ümbritsev keskkond üldiselt.
Kaheksanda klassi õpilasena sattusin ühel maikuu soojal pärastlõunal jalutama mööda sügavat kraavi, kõrval oli taeva poole sirguvate okaspuudega puistu. Kraavipervel oli tihe paju- ja lepavõsa, mis mind varjas. Ühel hetkel peatus mu pilk ühel pruunil tombul keset niitu. See oli metskits, kes kahtlaselt taguotsa lakkus ega kuulatanud ümbritsevat.
Metskitsemammal oli käsil poegimine. Tõenäoliselt oli see harva nähtav hetk sütik, mis pani mind keskenduma looduse nägemisele ja tundmaõppimisele ning hetkede püüdmisele.
Millal ja kuidas avastasite enda jaoks lindude maailma?
Esimesed linnusilmamised olid tõenäoliselt maakodu hoovis, kus toimetas nii rasvatihaseid kui ka suitsupääsukesi. Viimased pikeerisid pidevalt pea kohalt mööda ja panid sageli võpatama. Esimene ere linnumälestus pärineb ajast, kui olin seitsmene. Aasta viimasel päeval olid puud kaetud lume ja härmatisega, päikesevalgus aga silitas männitüvesid. Mina, vend ja vanaisa libisesime tõukekelgul mööda külateed. Suur-kirjurähn oli seadnud tee kõrval kõrgunud kuusel sisse sepikoja, kus ta töötles innukalt käbisid, pööramata meile tähelepanu. Saime teda pikalt jälgida.
Enam hakkasin aga lindude ja nende pildistamisega tegelema 2014. aasta paiku. See oli seotud uue ja pikema objektiiviga, mis aitas sulelisi pikema vahemaa tagant fotodele püüda. Imevahend see muidugi polnud ja et veelgi lähemale pääseda, tuli lindude hingeeluga veidi lähemalt tutvuda.
Kas olete õppinud bioloogiat?
Kogu fototeekonna jooksul olen sageli kohanud imestust, et ma pole bioloogiat õppinud. Bioloogia polnud põhikoolis ega gümnaasiumiski mu tugevamaid külgi ja enam tundsin huvi keemia, matemaatika ja geograafia vastu. Lõpuks õppisin Tallinna ülikoolis infoteadust.
Kuna mu huvi aitavad soojana hoida sarnaste huvidega tuttavad, siis lappan arvukalt raamatuid ja keeran lehti ajakirjades. Aeg-ajalt kiikan erinevaid veebilehtigi.
Kas mäletate esimest looduselamust?
Hästi on meeles üks päris esimesi looduse rüppe sukeldumisi, kui olin ehk alles kuuene. Vanaisa sidus püksirihma külge kõliseva, kannikesepildiga mannergu. Elevus oli suur, sest läksime vaarikale.
Asusime teele, kruusateel saatis meid väle rebasekarva pisike koer Päntu. Poolel teel tuli tüdimus peale. Siis aga kohtasime metskitse ja pika sabaga oravat. Ma arvan, et neid metsaelanikke kohtasin esimest korda just sel käigul.
Vaarikaväli ise oli aga hoomatav alles siis, kui kännule tõusin. Enamik roheliste lehtedega kaetud vaarikataimi olid mulle üle pea. Ühest küljest oli see pisut hirmutav, kuid samas ka väga tore.
Korilusretkedele haarati mind päris sageli kaasa: seenele, pähklile, marjule. Pigem on meeles need minekud kui saak.
Milline on olnud kõige võimsam elamus looduses?
Ma tunnen elevust isegi kõige pisemate tegelastega kohtumise või loodusnähtuste silmamise järel. Mul on nähtud nii karud, ilvesed kui hundid; virmalised nii kodumaal kui ka väljapool; pisikesed ja haruldased käpalised, keda olen pikalt otsinud; kuid pigem jäävad mulle meelde kohtumised lindudega.
Näiteks kohtasin 2012. aasta aprillis juhuslikult taluhoovist kõigest paarisaja meetri kaugusel sinisaba. See oli tollal selle liigi neljas vaatlus Eestis ja et oli aprill, juhtus see ka veidi ebatavalisel ajal.”
Peaaegu seitse aastat hiljem võtsin ette käigu Põhja-Soome eakatesse nõlvakuusikutesse, kus nägin selle linnu ära ka tavapärases keskkonnas.
Sooja tunde tekitas ka esimene kohtumine lääne-pöialpoisiga, kellest saab lähemalt lugeda raamatust.
Millal otsustasite, et hakkate loodust tutvustama televisioonis?
Ülikooli ajal ja pisut enne sedagi oli looduses liikumine puhtalt hobi ja ehk oleks see nii jäänudki, kui poleks umbes kümne aasta eest puutunud kokku loodussaatega „Osoon“. Ajaviiteks võtsin ühel pärastlõunal osa noorte laulu- ja tantsupeo reporterite casting’ust ja sain mitmest voorust edasi, kuid päris lõppu ei jõudnud.
Anu Välba hea sõna najal võttis mõne aja pärast ühendust „Osooni“ tollane produtsent ja enne, kui arugi sain, olin võttel. Esimene lugu kulges vaatamata ettevalmistustele üle kivide ja kändude ning mina sellega küll rahule ei jäänud. Jätsin seepärast lugude tegemise katki, kuni uus saate režissöör esitas ultimaatumi: kas hakkan ise linde-loomi filmima või lähevad teed lahku. Ma polnud liikuva pildiga üldse tuttav ning pidin alustama päris algusest.
Kus olete õppinud fotograafiat, operaatoritööd?
Nii fotograafiat kui ka operaatoritööd olen enamasti ise õppinud. Mul on väga palju sõpru ja tuttavaid, kel on sarnased huvid ning olen nende kõrvalt palju uut teada saanud. Algajana jälgisin mitme piltniku tegemisi. Nende seas oli hulga eakaaslasi. 2008. aasta suvel kutsusin mitu neist endale külla, otsekui fotolaagrisse. Sellest ajast saadik oleme võtnud ette ühiseid retki, jaganud muljeid, kirunud tehnikat ja analüüsinud teiste fotograafide töid.
Mida peate kõige suuremaks saavutuseks saates „Osoon“?
Kui õnnestub pikemalt jälgida isegi sagedamini kohatavaid linde, siis hakkab ehk silma, et mõned tegelased lihtsalt on püsimatud ning neil on mõnikord keeruline silma peal hoida, rääkimata fotodele püüdmisest. Varem oleks ma selliste liikide filmimisele sootuks käega löönud, kuid mida enam mõnda liiki tundma õppida, seda enam on võimalik ennustada nende käitumist ja edasisi käike. Nõnda olen tutvustanud sabatihaseid ja lääne-pöialpoisse, kes on pidevalt liikumises. Kuna viimane on Eestis võrdlemisi uus liik, siis leidub teda märksa vähem kui muid tegelasi.
Kas võtetel on juhtunud ka midagi naljakat?
Mõned tiivulised on otsustanud ühtäkki maanduda mulle kas mütsile või õlale. Kord soovis üks lind suisa põue. Paar korda on linnud sattunud kitsastesse varjetesse, kus nad on paaniliselt rapsinud.
Pisut ehmatav kogemus oli mõne aasta eest karudega. Olin piltnike väikse rühmaga Ida-Soomes karuvarjeid väisamas. Mul polnud kavas neid suuri imetajaid filmida, kuid üks retkeline vormistas sellegipoolest „Osoonile“ lugu. Kuna oli väga marjavaene augustikuu, olid pruunkarud näljased ja minetasid inimpelglikkuse.
Ühel pärastlõunal marssisime piiritsoonis keset inimtühjust varjete suunas, kaasas sööt karude tarvis. Märkasime meiega paralleelselt liikumas kolme karu. Nad kadusid mõneks ajaks puude või mõne kaljunuki taha, siis aga ilmusid jälle välja. See oli ebatavaline vaatepilt. Tavaliselt ilmusid karud välja mõni aeg pärast varjesse peitumist. Sageli juhtus ka nii, et kogu õhtu, öö ja varahommik ei õnnestunud ühtegi karu näha. Sel korral olid nad aga pidevalt läheduses. Ei võinud päris kindel olla, kuidas nad käituda võivad. Kõik läks õnneks.
Kuidas sattusite tegema kaastööd ajakirjale National Geographic?
Mul olid mõned fotod veebis nähtaval ja 2013. aasta jõulukuu paiku võttis minuga ühendust üks ajakirja fototoimetajatest, kes soovis mu fotot ajakirjas näha. Esimene foto trükiti ära 2014. aasta märtsis nii rahvusvahelises kui ka eestikeelses numbris.
Sama aasta juunis võttis toimetaja taas ühendust ja soovis veel teistki mu fotot. Nii ilmuski 2014. aastal kaks mu fotot taolise kaliibriga ajakirjas. Seejärel sooviti teisele poole ookeanit päris mitme kodu seinale killukesi Eestimaast. See oli vägev, kuid mulle oli ehk veel erilisem hetk, kui nägin Eesti Looduse kaanel kodumetsas üles võetud sulelist.
Kas teil on looduse populariseerijate seas eeskujusid?
Kui alles fotonduse juurde jõudsin, siis lugesin sageli erinevate looduspiltnike lugusid. Need foto- ja liigilood ilmusid erinevates loodusajakirjades ning isegi veebis. See oli väärt teabeallikaks. Nüüd, 15 aastat hiljem ei ilmu sääraseid lugusid just sageli. Ajapikku on kokku kuivanud ajakirjade ning nende numbrite arv.
Võiks ju arvata, et kogu info on veebis. Mingil määral ongi, eriti võõrkeelne fotoalane teave, isegi videod, kuid kohalike piltnike ja looduses liikujate tekstidest on sellegipoolest puudus.
Looduse populariseerijad pole siiski täielikult kadunud. Kui mulle satuvad ajalehte või ajakirja sirvides ette Urmas Tartese tasakaalukad ja informatiivsed või Kristel Vilbaste kujunditerohked lood, siis loen need suure tõenäosusega läbi. Neid, kes oskavad maakeeli ja ilmekalt meid ümbritsevat kirjeldada, on õnneks veelgi. Vaatamata mõningale madalseisule.
Kui palju suhtlete teiste linnuhuviliste ja ornitoloogidega?
Loodus- ja kitsamalt linnuhuvilistega, aga ka looduspiltnike ning ornitoloogidega suhtlen päris sageli, mõnega peaaegu iga päev. Jagame üksteisega tähelepanekuid ja päris sageli küsin ka nõu. Eesti loodusmaastikud ja elusolenditega seonduv on pidevas muutumises ning seetõttu on tore muutusi märgata.
Teadmishimu pole mul siiani raugenud ja hindan neid tuttavaid, kel on aastatega välja kujunenud lai silmaring. Nende juuresolekul olen pigem kuulaja rollis.
„Eesti metsalinnud“ on teie kolmas raamat. 2017. aastal ilmus „Metsasosinad” ja 2018 „Eesti talvised metsalinnud”, mis on läbi müüdud. Eelmise raamatu ilmumisest on möödas viis aastat. Mis põhjustas nii pika pausi?
Ma olin valmis andma raamatu välja ka 2019. aastal, kuid siis ilmus ühtäkki paar sarnase teemaga teost ning ideed jäid ootele. Aeg on aga lennanud linnutiivul ja kuidagi läks nii, et järjekordse raamatuni jõudsin alles nüüd. Mõnel vahepealsel aastal tundsin, et mul on tarvis metsades veel pisut konnata, et mõtteid seada ning sealset elustikku paremini tundma õppida. Küllap on nüüd aeg küps ja ka pildimaterjali, mida julgen teistega jagada, on omajagu kogunenud.
Millised on mõtted järgmise raamatu kohta?
Pärast viimast raamatut oleks ideed justkui paisu tagant lahti saanud. Peab käsitlema ka teisi metsalinde, kes sellesse raamatusse ei jõudnud. Mul on aastaid olnud mõte vormistada üks lasteraamat ning ühel hetkel soovin näha kaante vahel ka metsamõtteid ja -fotosid. Mets ja metsateemad on viimastel aastatel saanud sama hingelähedaseks kui linnud.
Kellele on mõeldud raamat „Eesti metsalinnud“? Kes võiks seda kindlasti lugeda?
Ma loodan, et see raamat aitab süvendada soovi veeta mõned kenad hetked metsa rüpes ning saada tuttavaks mitte pelgalt rasvatihaste või kuldnokkadega, keda võib aiaski kohata, vaid ka teiste lindudega, kellest mõnda ei näe sageli mujal kui metsas. Raamat võiks kuuluda iga linnuhuvilise riiulisse, kuigi otseselt määrajaks seda pidada ei saa.
Olen pikkinud tekstidesse aastate jooksul kogunenud tähelepanekuid ja mõne liigi osas ka paremaid aegu neid looduses tabada. Seetõttu võiks see passida ka neile, kes sooviks mõne linnuga tuttavaks saada ja hakata oma märkamisi üles tähendama. Olen rõhutanud, et isegi kui kusagilt saab mõne liigi ja talle iseloomuliku käitumise kohta lugeda, siis võivad kõik isendid lõpuks olla väga erisuguse käitumisega.
Raamatus tutvustate 46 meie metsades pesitsevat laululindu. Mille põhjal langetasite valiku?
Et metsalinde on 110 liigi ümber, siis on laululinde parajalt pea poole jagu. Ühtlasi olen nende 46 laululinnuga ehk kõige enam kohtunud. Et anda välja raamat ka ülejäänud metsalindudest, tuleb mõne liigi jäädvustamisega veel pisut vaeva näha.
Kas teil on oma mets?
Olen olnud aastaid truu Ida-Pärnumaa metsadele. Mul on seal välja kujunenud omad rajad, omad tuttavad metsatukad ja isegi puunotid, millel jalga puhata. Mõnikord väisan meie kõigi riigimetsa, teinekord võtan ette rajad naabrite puistutes. Enamikul juhtudest olen külaelanikke ka liikumisest teavitanud. Lõviosal kordadest peetakse seda ebavajalikuks, kuid ma ise pean suhtlemist ja teavitamist vajalikuks.
Kõige lähemad männid ja kuused mühavad kohe maja taga. See on mets, kus käin ka eriti nigelate ilmadega. Vahel võtan pildiaparaadi kaasa ja nii mõnedki raamatus leiduvad fotod on üles võetud just nimelt selles okaspuumetsas.
Isiklikus metsas olen siiani jalutanud kaks kätt taskus, kuigi sealgi oleks nii mõndagi jäädvustada.
Kui tihti viibite looduses?
Mul on vedanud, sest tööd ja projektid viivad mind sageli nii metsa, niidule, rappa kui ka rannikule. Neid päevi, mil ma loodusesse ei pääse, võin aastas ehk paari käe sõrmedel üles lugeda. Püüan iga päev, isegi kui pole otseselt pildiilma, vähemalt ühe mõnetunnise (metsa)tiiru teha. See aitab korralikult akusid laadida, kohata midagi või kedagi uut. Kui ma ei saaks sageli loodusesse, siis oleksin hulga närvilisem. Loodus aitab maandada pingeid.
Kus Eestis on kõige linnurohkemad alad?
Mul on tunne, et linnurohkemad alad on pidevas muutumises, vastavalt keskkonnale, toidule ja aastaajale. Vändra metsade keskel, kus ma kõige sagedamini liigun, muutuvadki mu rajad vastavalt aastaajale. Nii võin ühes külanurgas liikuda pigem talvel ja hilistalvel, teises nurgas veedan aga hiliskevade.
Kevadsuvisel ajal on linnurohked näiteks poldrid, aga ka loodus- ja põlismetsad.
Kas teil on oma lemmiklind?
Otseselt lemmikuid pole. On mõned sulelised, kellega kohtumised panevad südame pisut kiiremini põksuma. Näiteks metsised, peoleod, kanakullid või merikotkad. Kõik, kellega ma päris iga päev kokku ei puutu ning kellega kohtudes on oht, et peletan sulelise liigse agarusega ära.
Sooja tunde tekitavad millegipärast ka kohtumised tutt-tihaste ja ronkadega. Mõnes avaras palumännikus võivadki nad pimeda talvepäeva jooksul olla ainsad tegelased, keda õnnestub trehvata.
Milline on linnuvaatleja lemmikaeg?
Linnuvaatleja lemmikaeg on siis, kui saab üle pika aja taas välja linde jälgima. Kõige vähem unetunde koguneb ja kõige enam olen väljas maikuu teises pooles. See on aeg, mil enamik meie linde on laulu üles võtnud ja mõnda saabki kuulata vaid paari nädala jooksul. Kõige turgutavamad on aga hiliskevadised hommikud, kui laulust rõkkab kogu loodus.
Raamatu leiad SIIT
Karl Adami
Sündinud 29. aprillil 1991 Tallinnas. Õppinud Lasnamäe üldgümnaasiumis, Tallinna ülikoolis. Elab ja tegutseb vabakutselisena peaasjalikult Pärnumaal.
Teinud kaastööd organisatsioonidele Greenpeace, Huawei, Birdlife Europe and Central Asia, Fern, NRDC, Visit Finland, Eestimaa Looduse Fond.
Fotosid ja lugusid on ära trükitud paljudes ajakirjades ja ajalehtedes alates Maalehest lõpetades National Geographicuga.
Alates 2011. aastast üllitanud üle saja loodusloo loodussaates „Osoon“. Tema filmitud lõike võib näha filmides „Eia jõulud Tondikakul“ ja „Fred Jüssi. Olemise ilu“.