Raamatu „Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd” autorit Mart Kuldkeppi huvitab kõige rohkem küsimus, miks ja kuidas sai Eestist iseseisev riik. Ta nimetab seda viimase paarisaja aasta Eesti ajaloo keskseks müsteeriumiks.
Millal saite aru, et ajalugu on teie kutsumus?
Minu esimene akadeemiline kutsumus oli skandinavistika ning on jäänud selleks suurel määral siiani. Eesti ajaloo juurde jõudsin võõrfiloloogina ning see on andnud mulle ajaloolasena ehk teiselaadse, rahvusülesema pilgu. Reservatsioonidega hakkasin end nimetama ajaloolaseks umbes aastal 2015, kui asusin tööle Londoni ülikooli kolledžis (University College London, UCL) ametikohale, mis eeldas tegelemist nüüdisaegse Skandinaavia ajalooga. Senini pakub mulle suurt huvi ka kirjandus- ja kultuurilugu ning jõudumööda tegelen ka nendega. Loodetavasti ilmub sel aastal üks uus saagatõlge vanaislandi keelest.
Kas mäletate esimest ajalooraamatut, mida lugesite? Milline ajalooraamat on teid kõige rohkem mõjutanud ja miks?
Esimest ei mäleta, aga küllap see oli mõni nõukogudeaegne käsitlus. Millegipärast on meelde jäänud dokumendikogu „Pruun katk: Saksa fašistlik okupatsioon Eestis, 1941–1944” (1988). Lugesin lapsena palju ja kõike, mis kätte juhtus. Ajaloohuvilise isa tõttu oli kodus ajalooraamatuid palju. Mind ilmselt kõige rohkem mõjutanud ajalooraamat on Eduard Laamani „Eesti iseseisvuse sünd”, mis ilmus esmatrükis 1930. aastate teisel poolel ning käsitleb Eesti Vabariigi iseseisvumist kogu selle rahvusvahelisuses ja mitmetahulisuses. Mulle on ikka imponeerinud Laamani lai haare, aga samas informeeritus ja tähelepanu üksikasjadele. Teemavalik muidugi ka.
Millise ajaloosündmuse üle olete kõige rohkem juurelnud?
Kõige rohkem huvitabki mind küsimus, miks ja kuidas sai Eestist iseseisev riik. Ma nimetaksin seda viimase paarisaja aasta Eesti ajaloo keskseks müsteeriumiks. Neid inimesi, kes uskusid, et Eesti iseseisev riiklus on võimalik, jätkusuutlik, või hiljem ka taastatav, on alati olnud pigem vähe. Kuid ometi oli neil õigus. Miks?
Millal ja miks tekkis idee kirjutada raamat „Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd”?
Idee sündis tahtmisest koguda kaante vahele kokku oma Eesti põhjamaisuse ja Eesti–Skandinaavia suhete teemalised uurimistööd. Parandatud, täiendatud ja ümber töötatud kujul sisaldab „Põhjamaine Eesti” minu 2006. aastal kaitstud bakalaureusetööd, 2010. aastal kaitstud magistritööd, 2014. aastal kaitstud doktoritööd ja mitmeid muid tekste, mida olen viimasel 15 aastal kirjutanud ja avaldanud. Osa raamatu sisust on siiski täiesti uus. Muidugi jäi üsna palju teemasid sellest ka välja. Püüan väljajäänud osi mingil muul kujul lugejanituua. Eelmisel aastal ilmus näiteks Vikerkaares artikkel Sigtuna hävitamise motiivist Eesti rahvuslikus omamütoloogias, sel aastal peaks ajalooajakirjas Tuna avaldatama käsitlus selle kohta, kuidas skandinaaviapärase ristiga sinimustvalgest lipust oleks äärepealt saanud Eesti ametlik riigilipp.
Kui kaua raamatu koostamine aega võttis?
Suurusjärgus kolm aastat. Põhimõtteliselt valmis sai käsikiri umbes aasta eest.
Kas selle raamatu kirjutamise käigus tuli ette ka üllatusi, mida te varem ei teadnud või mida laiem üldsus ei tea? Mis need olid?
Kuna selle raamatu sünd on olnud niivõrd pikk protsess, siis mind ennast selle lõpujärgus miski enam suuremat ei üllatanud. Usun aga, et laiemale üldsusele on raamatus käsitletavad teemad pigem uudsed ja vähetuntud. Mulle meeldibki tegeleda Eesti ajaloos vähem tähelepanu pälvinud küsimuste ja nähtustega, nagu seda on erinevad marginaliseeritud suundumused Eesti rahvusluses või Aleksander Kesküla laadsed mõistatuslikud isikud. Palju olen kasutanud Eesti ajaloosse puutuvaid allikaid välisarhiividest, kust hoolika detektiivitöö tulemusena on võimalik leida nii mõndagi uut ja üllatavat.
Kas pidite mõnda oma senist seisukohta või arvamust Eesti ajaloo kohta muutma?
Ajalugu mitteõppinud ajaloolase ülesanne on ilmselt mõnevõrra keerulisem kui ametivendade ja -õdede oma, ent sellega kaasneb eelis, et ainesele on võimalik läheneda vähemate eelarvamustega. Samas on muidugi ka minul tulnud oma seisukohti revideerida, kuid need varasemad seisukohad ununevad uute teadmiste valguses õnneks kiiresti.
Kas on mõni selline koht ajaloos, et oleks võinud minna hoopis teisiti, kui ainult …
Loomulikult! Ajalugu ainult sellistest kohtadest koosnebki. Sellele sattumuslikkusele on vaja tähelepanu juhtida ning võidelda selle vastu, mida olen nimetanud „oleviku provintsiaalsuseks”. Viimase all pean ma silmas kergesti tekkivat muljet, et asjalood on olnud alati sellised, nagu need on, või pidanud minema just nii, nagu need läksid. Tegelikult on ajalugu suuresti juhuste jada, kuid inimene pole seejuures siiski ajaloo abitu mängukann. Inimeste tegudel on väga suur roll, seda eriti kriitilistel hetkedel, mil sündmuste areng võiks kergesti kalduda ühes või teises eri suunas.
Kes on Eesti ajaloo kesksed isikud raamatus käsitletud ajas?
Mind eeskätt huvitaval ajal ehk 20. sajandi alguskümnenditel olid Eesti ajaloo kesksete isikute seas kindlasti rahvusliku liikumise liidrid Jaan Tõnisson, Konstantin Päts, Jaan Poska ja teised. Unustada ei või ka kodanlaste vastasrinda, millesse kuulusid nii Eesti omariikluse suhtes toetavale seisukohale asunud Mihkel Martna kui ka seda lõpuni eitanud Hans Pöögelmann või Jaan Anvelt. Väga olulised inimesed olid ka erinevad välismaalased nagu Saksa kindral Erich Ludendorff või Vene revolutsionäär Vladimir Lenin. Kõigil neil oli võimalus teha erinevatel kriitilistel hetkedel teatud valikuid, mis muutsid ajaloo kulgu.
Millel põhineb eestlaste usk “vanast heast Rootsi ajast“? Kas sellel on tõepõhja?
Tõenäoliselt polnud selle usu tekkimisel kõige kesksem mitte niivõrd „hea“ Rootsi aeg ise, kuivõrd sellele järgnenud kehvemad ajad. Tõepõhja on sel sama palju kui igal sarnasel ajaloomüüdil. Kindlasti on Rootsi aja „headuse“ kohta võimalik leida nii poolt- kui ka vastuargumente. Minu meelest aga selle müüdi puhul tähtis, et see üks varaseimatest, juba eelrahvuslik ajaloopoliitiline seisukoht, mis eristas Eesti ja Läti talupoegi nii Baltisaksa mõisahärradest kui ka Vene riigivõimust. Hiljem, 20. sajandi alguses olid sellel müüdil oma poliitilised tagajärjed.
Eesti taasiseseisvumise ajal ringlesid jutud, et tuleks kuulutada sõda Rootsi kuningriigile ja siis kohe alla anda ning muutuda nii kuningriigi osaks. Kas seegi polnud ihalus „vana hea Rootsi aja“ järele? Kas selline stsenaarium oleks olnud üldse võimalik?
Kardetavasti poleks Rootsi soovinud Eestit okupeerida ja annekteerida isegi mitte sõja ähvardusel. Laiemalt võttes väljendavad sellised naljad eestlaste väikerahvalikku elutunnetust, mida iseloomustab ühest küljest veendumus enese väiksuses ja nõrkuses, kuid teisalt siiski otsingud võimaluste järele, et teha ebasoodsates oludes oma rahvuslike huvide ja parema tuleviku heaks midagi ära. Mitmesuguste suurpoliitiliste lüketega on eestlaste rahvuslikud liidrid erinevatel aegadel tõepoolest toime tulnud. Selle tõestus on Eesti Vabariik, mis kuulub Euroopa Liitu ja NATO-sse.
Miks võiks eestlased seda raamatu lugeda?
Raamat annab 20. sajandi alguse Eesti rahvuslikule poliitilisele ajaloole ja mõtteloole ühe veidi teistsuguse ja ebakonventsionaalse perspektiivi, mis võiks eestlastele huvi pakkuda. Regionaalse identiteedi ja rahvusriikluse temaatika on Eesti lähiajaloos ju väga tähtis valdkond, millega saab seletada ja seostada paljut. Kuigi tegemist on uurimusliku tekstiga, olen püüdnud kirjutada viisil, mis kõnetaks ka laiemat lugejaskonda, mitte ainult teisi ajaloolasi.
Kui võrrelda Eesti ja Rootsi ajalugu, siis mis meid ühendab ja mis meid eraldab.
Eestit ja Rootsit ühendab kindlasti ühine regionaalne kontekst – paiknemine Läänemereruumis peaaegu kõrvuti – ja sellest tulenev sajanditepikkune saatuseühtsus. Samuti on Rootsile (vähemalt viimase paarisaja aasta jooksul) ja Eestile omane väikeriiklik identiteet ning vajadus reaalpoliitilisteks valikuteks, mille abil balansseerida suurvõimude vahel. Ühise joonena võib välja tuua ka sarnase, sügavalt protestantliku väärtusruumi, olgu see pealegi nüüdseks sekulariseerunud.
Erinevused Eesti ja Rootsi vahel on samuti märkimisväärsed. Rootsi on iidne kuningriik, mille järjepideva iseseisvuse juured kaovad aegade hämarusse ning millele seetõttu pole omane eksistentsiaalne hirm iseseisvuse kadumise ees. Rootsil on olnud ka privileeg jääda viimase kahesaja aasta vältel kõrvale kõikidest Euroopa sõdadest, mis on kergesti andnud alust moralistlikuks veendumuseks, et patsifistlik ellusuhtumine ja neutraliteedipoliitika peaksid olema üleüldiselt rakendatavad. Lõpuks oli Eestil ja Rootsil väga erinev 20. sajandi ajalooline kogemus. 1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastatel, samal ajal, kui eestlasi tapeti stalinlikus terroris, ehitati Rootsis üles maailma võimsaimat sotsiaaldemokraatlikku heaoluriiki.
Kas Eesti on teie jaoks Põhjamaa, Ida-Euroopa, endine NSV Liidu vabariik või midagi muud?
Kõik see sõltub kontekstist, milles me mingit mõistet kasutame, nagu ka täpsemast definitsioonist, mida Eesti põhjamaisuse või ida-euroopluse all õieti mõista. Kui näiteks võrrelda Eestit teiste Ida-Euroopa riikidega või ka muude Nõukogude Liidu poolt annekteeritud territooriumitega, siis võib viimase kahe määratluse kasutamine olla asjakohane. Kindlasti on sümboolne vägivald aga inimestele või riigile, kes seda ei soovi, mingi kollektiivse identiteedi pähe määrimine. Selles mõttes on eestlastel täielik õigus protesteerida oma õigustamatu seostamise vastu Ida-Euroopa või postsovjetliku ruumiga.
Eesti põhjamaisuse küsimusele pole samuti päris üks-ühest vastust. Põhjusi, miks eestlased end põhjamaalasteks loevad, võib eestlastel endal olla kerge mõista, kuid see ei tähenda, et neid põhjusi väljaspool Eestit tingimata aktsepteeritaks.
Kas teil on kavas kirjutada veel mõni raamat? Millest?
Mul on neid mõtteid liigagi palju. Juba ammu olen tahtnud kirjutada Aleksander Kesküla poliitilist biograafiat, samuti raamatut Rootsi vabatahtlikest Eesti Vabadussõjas. Meelel on ka võimalik käsitlus 1905. aasta eesti pagulastest Soomes ja Rootsis ning midagi Esimese maailmasõja aegsete Eesti sõjavangide kohta Saksamaal. Hetkel on töös aga hoopis ingliskeelne lühike Skandinaavia ajalugu.
Mitu raamatut kuus jõuate lugeda? Kas peale ajalookirjanduse mahub lugemislauale veel midagi? Viimase aja lugemiselamused?
Väga tahaks vastata, et loen vähemalt ühe raamatu päevas ning minu lugemislauale mahuvad kõikvõimalikud kirjandusžanrid, kuid tõde on siiski palju tagasihoidlikum, eriti ilukirjanduse puhul. Viimase aja elamus oli hiljuti taasavaldatud A. H. Tammsaare esimese maailmasõja teemaliste esseede kogumik „Sõjamõtted“, millest kirjutasin retsensiooni ajakirjale Keel ja Kirjandus.
Raamatu leiad SIIT
