Lia Virkus ja Siire Vanaselja on pannud kokku pildirohke ja praktilise raamatu, mis on täis ilusaid aedu ja tarvilikke aianippe, koduseid retsepte, nutikat käsitööd. Aastaringi ilmestavad ilusad fotod.
Kuidas te omavahel tuttavaks saite? Milline oli esmamulje?
Lia Virkus (LV): Töötasime koos ajakirjas Pere ja Kodu, kus Siire oli käsitöötoimetaja. Kolleegisuhtest arenes aastatega tugev sõprus. Palusin Siire appi, kui tuli emalt aed üle võtta ja see oma maitse järgi kaunimaks kujundada. Naudin oma aeda väga ja sealt ka idee teha koos aiaraamat, kus sees nii Siire aianipid kui ka minu retseptid aiasaadustega. Esmamulje Siirest oli imetlev. Vahva ja tegus kahe lapse ema.
Siire Vanaselja (SV): Tutvusime eelmisel sajandil – ilma naljata! Esimest kord astusin Lia aeda, kui läksin nende juurde pikka maalriredelit laenama. Mäletan tollest korrast vaid seda, et aianurgas õitses suur sirel. Esimene mulje Liast – ta on lahke ja sõbralik.
Mis teile kaasautori juures kõige rohkem meeldib?
LV: Siire sõnaseadmisoskus, ma naudin tema kirjapandut väga. Mitte sugugi vähem hindan tema käsitööoskust ja aiatarkust.
SV: Lia lahkus, sõbralikkus ja inimlikult soe lihtsus võlub mind tema juures endiselt. Kuulsus ja tuntus pole tekitanud talle peapööritust ega staarikompleksi.
Kuidas tekkis idee just sellise raamatu kirjutamiseks-koostamiseks?
LV: Mul tiksus sellise raamatu idee juba ligi viis aastat. Ostsin kunagi ammu Rootsist ühe vahva aiaraamatu, mis oli eeskujuks. Lõpuks tuli meie raamat ikka täiesti teine, eeskujust väga kaugel. Rootsikeelne raamat on mu riiulis siiani ja imetlen seda ka.
SV: Lia näitas juba viis aastat tagasi üht raamatut, mälu järgi oli see Aastaring juurviljaaias või midagi taolist. Tegu oli kahe mehe hobiaiaga, kus nad läbi aasta toimetasid ja sellest ülevoolavalt kirjutasid, jagasid nippe ja retsepte. Liale idee meeldis, mind jättis ausalt öeldes täiesti külmaks. Raamat oli armas, aga kui rootslastele võib taoline hobi-potipõllundus tunduda midagi erilist, elatustaseme ja linnastumise tõttu isegi eksootiline, siis meil olid ja on asjad teistmoodi. Meil siin pole järjepidevus katkenud (olgu ettevõtlikust soosivad ühiskondlikud mullistused ja vaesed olud siinkohal kordki kiidetud!), vanaemade aiamaad ja kasvuhooned on meeles ning noorem põlvkond on rõõmustavalt aiausku. Mõtlesin tõsimeeli, et taoline raamat ei ole Eesti hobiaednikule kuidagi vajalik.
Samas ei jõudnud Lia eakas ema enam aeda hooldada ja ta pidi selle üle võtma. Nende pere aed oli … noh, ütleme, et kaootiline. Aitasin tal selle enda käe järgi ümber seada nii, et oleks selge struktuur ja liigendus ning tekiks õhku ja ruumi. Ega see lihtsalt läinud, julgelt pool aastat tegelesime. Mäletan, et viimase istutusala viimased püsikud ja lillesibulad nende vahele said maha vahetult enne lund, prožektorite valgel. Tookord õnnestus mul ka Lia terava otsaga istutuskühvel maha matta. Kevadel tuli see peenra seest välja, ei olnudki juuri alla võtnud ega idanema hakanud!
Värskelt aednikult Lialt sain pidevalt küsimusi: „Mida ma nüüd teen? Kas lõikan need kuivanud pealsed ära? Väetist panen? Kui palju? Siin on tühi koht, kas lavendel sobiks siia?“ Jne, jne, jne.
Vastasin ja nõustasin ning iga kord ütles Lia tänades, et me peaks selle raamatu ikka ära tegema. Aga mina pole ju diplomeeritud aednik! Kuidas ma hakkan teisi õpetama? Lia vastu, et paremat ja praktilisemat nõu saab ta pigem minu käest kui tarkadest artiklitest ning taoline naabrinaise tasandil ja oma kogemustel põhinev nõustamine on just selline sõbralik suunamine, mis annab julgust ja sisendab, et igaüks saab hakkama. Ka teistel aiaomanikel, kes pole aiaga koos ja kättpidi mullas üles kasvanud, olla sama palju sarnaseid küsimusi. Muudkui uuristas tasapisi kivisse auku ja lõpuks uuristaski mind nõusse.
Kas kahtlesite ka mõnikord, kuidas sobivad kokku aiandus, kokandus ja käsitöö?
LV: Mina ei kahelnud aianduse ja kokanduse koosluses hetkegi, olen peaaegu kogu elu valmistanud oma aiasaadustest midagi head. Käsitöö tuli Siire poolt juurde. See lihtsalt käib temaga koos.
SV: Ei, mitte kordagi! Need kolm valdkonda on kõik nii loomingulised ja mitmekülgsed, et haakumispunkte on küllaga.
Millised olid esimesed teemad, mis kindlasti pidid sisse minema?
LV: Kuude kaupa tegemised aias ehk aastaring ja mis kõige tähtsam – sõnum, et aiapidamine pole orjatöö, vaid puhas kirg ja nauding. Aias peab olema igas nurgas oma tool ja laud, kus seda ilu, päikest ja linnulaulu nautida. Minu väikses aias on kolm sellist kohta, igas päike erineval kellaajal ja kõiki neid istumispaiku ma naudin ka pidevalt! Ühes joon hommikukohvi (seal on päike vaid hommikul), teises võtan vastu külalisi ja kostitan peret (ainus suur laud), kolmandas tuleb päike alles lõunast ja jääb õhtuni. Seal olen ise ja joon õhtul vahel kaasaga klaasikese veini.
SV: Retseptid, kuude kaupa kõige vajalikumate tegevuste kirjeldus, isiklik kogemus nii konkreetete taimede kui ka aiaga üldse. Põhiliselt tahtsime aga näidata, et aed kui eluviis on aasta läbi hindamatu väärtus ning sel on palju erinevaid tahke.
Kui kaua raamatu tegemine aega võttis? Kes keda tagant torkis?
LV: Idee tasemel tegime seda mõttes neli-viis, praktiliselt aga viimased kaks aastat. Mulle tundub, et seekord olin suurem tagant torkija mina. Sisuplaan täienes ise töö käigus ja mõlemalt poolt. Ikka loomeinimesed koos!
SV: Sisuplaan ujus alguses päris kõvasti, igasuguseid ideid oli ja teemadering kerkis hullemini kui Lial pärmitainas kausis … Kui ma umbes aasta eest esimese, üsna toore teksti valmis sain, hakkas pilt selginema.
Vaidlusi ei mäleta, arutelusid küll. Tülli pole läinud kordagi, kuid ilmselgelt olen ma Lia kannatuse korduvalt proovile pannud. Ta on palju täpsem tähtaegades, mul kipuvad need töösse süvenedes edasi lükkuma.
Kuidas oli kirjutamistöö jaotatud?
LV: Siire kirjutas aiateemadel, mina tegin retsepte ja saatsin talle kogu aeg küsimusi, mis võiks kindlasti raamatus sees olla, et minusugused algajad aednikud oma vastused kätte saaksid.
SV: Lia kirjutas retseptide osa, mida mina täiendasin ja toimetasin, et keel stiililt ühtne oleks. Ülejäänud tekst on minu sulest.
Milliseid häid nippe saite teineteiselt töö käigus?
LV: Siire nippe kasutan mina juba aastaid ja küsin aina juurde. Sellepärast palusingi tal kuude kaupa need raamatusse panna, et ei peaks iga suvi uuesti küsima. Mõni asi ikka selgeks ka saanud, näiteks kuidas ja millal lõigata tagasi hortensiaid, et hostad on kauneimad varjutaimed, kõrrelised on ägedad jne. Loodan, et Siire leidis ka mõne uue lemmikretsepti meie raamatust.
SV: Kui ma retseptiosa täiendasin, siis jooksis suu kogu aeg vett … Tühja kõhuga seda tööd üldse teha ei saanud. Minu meelest on Lia pannud raamatusse väga vahva retseptikogu, mis tõstab au sisse kõigile kättesaadavad juurikad, marjad ning muud aiasaadused. Lisaks avardab silmaringi ka sellise söödava kraami osas, mille peale kohe ei tulekski. Arvan, et vaatan võililli ja sireliõisi edaspidi täiesti teise pilguga.
Kas midagi jäi raamatust ka välja?
LV: Palju häid retsepte ja ilusaid aiapilte, sest neid oli meeletult! Alustasin retseptide pildistamist juba kaks suve tagasi, aga ideid tuleb ju kogu aeg juurde. Seetõttu tuli neid topelt arv ja jätkaks sel suvel samasuguse hooga, kui raamat ei oleks trükis. Eks aianduses tule samuti kogu aeg midagi uut, kõik areneb ja muutub.
SV: Muidugi jäi! Teist sama mahukat asja ei saaks, kuid ühe korraliku lisavihiku võiks hommepäev välja anda.
Kust ja kuidas leidsite pered, kes teile oma aiaväravad avasid?
LV: Perede valik raamatusse oli vast kõige raskem. Meil mõlemal on kaunite koduaedadega sõpru-tuttavaid. Kõik ju raamatusse ei mahu. Muhust leidsime lausa kolm imelist aeda, mida õnneks saan ka ise igal suvel päriselt nautida.
SV: Eestimaal on väga, väga palju imelisi aedu. On puhas õnn, et igasse pole veel jõudnud. Ei kujuta ette, kuidas saaks kõikide seast seitse aeda välja valida! Need aiad, kuhu me külla läksime, on kõik sellised, kus üks või teine oli käinud või millest vähemalt midagi varem kuulnud.
Milline oli kõige suurem üllatus, kui käisite külas erinevates aedades / kodudes? Kas mõni aed võttis ka hingetuks?
LV: Enamik raamatus olevaid aedu võttis millegi poolest hingetuks. Nippe tuleb küll raamatust endast otsida, neid ei jõuaks siin ette loetleda. Mina avastasin palju uusi retsepte, mu meelest need iga pere lemmikud ongi kõike paremad. Neid saabki vaid külas käies. Minu suurim üllatus oli äratundmine, et meie raamatu rõduaias võiksin ma küll õnnelik olla. Poleks iial osanud seda ette kujutada.
SV: Mind huvitas iga aia puhul nii aia kui ka aiaomanike kujunemise ja kasvamise lugu. See areng on nii põnev ja loodan, et ka innustav!
Vaimustusime Liaga mõlemad inimeste loovusest ja ettevõtlikkusest, aga ka julgusest pidada aeda just endale sobival viisil. Meie külaskäigud kinnitasid tuhandekordselt minu ammust veendumust, et aeda on mõtet rajada ja pidada ainult loodusega käsikäes – siis sünnib imesid. Kui aga kliimat ning looduslikke tingimusi mitte arvestada, siis võib kulutada varanduse ja teha tohutu arvu töötunde, kuid tolku sest suuremat pole.
Hingematvaid vaateid oli eranditult igas aias! Ja lopsakust ja avarust, värve, vorme ja põnevaid taimekooslusi. Aga ka olemise rõõmu ja elamise lihtsust ning sellist elutervet mugavat minnalaskmist, mis peab ühes aias tingimata olema.
Kas mäletate oma esimest peenart? Mis seal kasvas?
LV: Lilled ja rohelised salatid-ürdid segamini. Mõni basiilik, murulauk, rosmariin. Olin siis juba neiu. Väiksena mul oma peenart polnud, tuli rohida ja kasta kõiki ema-isa tehtud peenraid.
SV: Ma ei käinud veel kooliski, kui mul oli vanaema juures väike peenrajupp. Redis oli seal kindlasti ja mulla peale mustriks sätitud värvilise klaasi tükid ka, kuid midagi muud ei mäleta. Kui me pärast abiellumist Pirita-Kosele ridaelamusse kolisime, siis sain eelmiselt omanikult päranduseks pisikese metsistunud lillepeenra. See kasvas mu käes kümne aastaga kümme korda suuremaks. Söödavat kraami suurt polnud, kuid tillipuhmas ja petersell lillede vahel olid olemas.
Millised aiatööd on kõige raskemad ja millised kõige meeldivamad?
LV: Minu jaoks on vist igasuvine peenraääre uuendamine kõige raskem. See on lihtsalt suurem ettevõtmine. Ega see rohimine ka just tore töö ole, vahel kipuvad naadid suve keskel ikka võimust võtma. Esimesi krõmpsuvaid naate aga lausa ootan ja kasutan salatisse-smuutisse. Kõige meeldivam on vast lillepottide täitmine suvelilledega, oma istumisnurkade kauniks kujundamine. Hoian oma pelargoone üle talve ja hakkan neid varakevadel kastma, väetama, poputama, et saaksin nad mais juba kaunite rohelistena aeda tuua. Mulle meeldib ka kasta. Ajan sel ajal oma taimedega juttu ja pakun neile oma meelest parimat jooki – vett.
SV: Lapsena vihkasin kõplamist, sest seda sai vanaema juures maal liigagi palju tehtud. Kolme aasta eest ostsin endale lõpuks kõpla, on teine igati väärt tööriist. Kõige raskem aiatöö on suure sulaga lume lükkamine. Seda ei saa enamasti edasi lükata ega oodata, kuni tingimused paremad. Ja millegipärast on suurimad sajud ikka siis, kui abikaasa parajasti kodust kaugemal … Aiatöid saab ajastada ja teha jaokaupa nii, et ennast ära ei katkesta. Sageli tahetakse teha liiga kiiresti ja liiga palju ning tulemus on väsimus ja masendus. Isegi vanajumal ei teinud maailma ühekorraga valmis!
Kas Teil on oma lemmiktaim(ed)?
LV: Kasvuhoones kurgi- ja tomatitaimed. Jumaldan tomatitaimede lõhna. Pelargoonid ja hortensiad, rodod, kultuurmustikad. Mustikaid on mul turbapeenras lausa viis põõsast, kolm neist on peaaegu minu pikkused ja mustikaid saan nautida peaaegu kaks suvekuud. Valmivad järk-järgult. Piisavalt väärt põhjus, miks on lemmikud. Igal kevadel ootan muidugi magnoolia õidepuhkemist, samuti puispojengi võrratuid õisi. Magnoolia hakkab õitsema ju enne, kui läheb lehte. Seda õiteilu kiidavad ja imetlevad ka jalutajad, kes aiast mööduvad.
SV: Need kõrged mastimännid, kes annavad kogu aiale avaruse, roheluse ja struktuuri. Aga seda ei tasu mu roosidele ja hortensiatele öelda!
Miks peaks inimesel olema oma aed, kas või rõdul?
LV: Ei peagi tegelikult, aga mina ilma aiata oma elu ette ei kujuta, sest olen elanud sünnist saati oma aiaga majas. Teen hommikul esimese tiiru aias koos kohvitassiga. Vaatan, millised taimed on oma õied avanud või istun trepil ja kuulan linnulaulu. Ka õhtul hilja on aias oma võlu, kuulates ritsikate laulu.
SV: Tingimata ei pea. Igaühel ei pea ju ka koera või kassi olema. Mina olen nakatunud aiapisikuga lootusetult ega oska õieti midagi öelda neile, kes ei saa aru aiast kui loodusega kooskõlas eluviisist. Kes saavad, need teavad suurepäraselt, kui palju positiivset energiat, ilu ja rõõmu ning eheda elu tunnetust aed annab. Seda peab tundma, mitte seletama ja tõestama.
Märtsis algavad aedniku õnnepäevad, kevad on käes. Millise töö esimesena ette võtate?
LV: Korrastan esimesena oma majaesise lillepeenra, kus lumi-ja märtsikellukesed koos krookustega mind rõõmustavad. Seal on ka lemmikpink soojas tuulevaikses majanurgas, kus seda ilu ja päikest nautida.
SV: Oi, aiaomaniku õnnepäevad on igal muul ajal ka! Näiteks detsembris oli palju lund ja külma, sain pakasega koos teha nii palju lumelaternaid kui viimase viie aasta jooksul kokku. Õhtust õhtusse kumasid need terrassil ja aiatee ääres – puhas karge õnn ja rõõm!
Vaevalt ma märtsis esimese asjana kohe mingi töö kätte võtan. Algul tuleb lihtsalt vaadata ja vaadelda, kuidas taimed on talve üle elanud ning kes esimesena õitsema hakkab. Tuleb olla kohal, nautida päikest ja soojust ning aia ärkamist. Küll seda tööd ka veel teha jõuab!
Milline söök võiks olla kevade alguse puhul olla laual?
LV: On aeg sügavkülma sisu üle vaadata ja sellest kook ahju panna. Esimese rabarberi, redise, nõgese ja karulauguni läheb veel aega. Aga ootus on juba suur.
SV: Vahtramahl ja lauguvõi. Minu organism karulauku väga ei talu, eelistan pigem mõnusalt maheda maitsega longus lauku. Või, lauk ja meresool ning pehme seemneleib – keele viib alla!
Lia Virkus
Hariduselt TPI toiduainete tehnoloogia magister. Lial on kolm vahvat last ja armastav abikaasa. Töötab Eesti Naise köögitoimetajana. Üle 100 kokaraamatu autor, kokaraamatute sarja „100 rooga” looja ja projektijuht, toidukoolitaja Tallinna rahvaülikoolis „Prillitoosi“ kokk.
Siire Vanaselja
Kõrgem majandusharidus TPIst, enne seda õppis meeste rätsepaks ja juurdelõikajaks. Peres on abikaasa, kaks täiskasvanud tütart, kaks enda ja üks tütre kass, kes on ajutiselt hoida juba kolmas aasta. Paljude käsitööraamatute autor.
Sügavkülma tühjenduse kook
10 tk
Imelihtne ja maitsev marjakook, kus saab kasutada ära viimased sügavkülmamarjad. Südasuvel tee seda kooki värskete marjadega.
Siia sobivad kõik hapukad marjad: punased ja mustad sõstrad, vaarikad, mustikad või muud meelepärased marjad. Parima maitseelamuse saad, serveerides kooki rammusa koorese vanillijäätisega.
Põhi:
150 g toasooja võid
1 dl suhkrut
näpuotsaga soola
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 muna
Kate:
5 dl erinevaid (külmutatud) marju
250 g hapukoort
3 sl suhkrut
1 muna
1 tl vaniljesuhkrut
Serveerimiseks vanillist koorejäätist
Vahusta toasoe või näpuotsatäie soola ja suhkruga, lisa muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Suru tainas 24 cm võiga määritud pirukavormi põhja ja äärtele. Laota peale marjad. Külmutatud marju ära eelnevalt sulata, aga sõelu peale 1–2 sl tärklist. Vahusta katte jaoks muna suhkruga, lisa hapukoor ja vanillisuhkur. Küpseta 200 °C juures u 30 minutit.