Looduseuurija Urmas Tartes teadis juba põhikoolis, et läheb ülikooli süvendatult putukaid õppima. Äsja ilmunud putukate välimäärajast leidis temagi mõne uue teadmise.
Kui palju maailmas on putukauurijaid?
Täpselt on üksnes putukateadlaste arvu võimatu kindlaks teha, sest putukatega puutuvad oma uurimistöödes ühel või teisel moel kokku kõik looduseuurijad. Kitsamalt putukateadlaste arvu maailmas on hinnatud ligikaudu 7000. Polegi väga palju, arvestades putukate väga suurt liigirikkust ja tähtsust eluvõrgustikus. Seda vajalikum on igaühe oskus putukaid ära tunda, nende tegevust märgata ja mõista.
Raamat aitab tuvastada rohkem kui 360 putukat. Kas kõik nad elavad ka Eestis?
Loodus ei tunne riigipiire ja maailmas on vaid mõni üksik saareriik, mille piirid käivad enam-vähem ökosüsteemide piiride järgi. Liigid levivad märksa laiemalt.
Saksamaa loodusest lähtuvas raamatus kirjeldatud liikidest elas ja elab enamik ka Eestis. Kui teksti toimetades kontrollisin liikide levikut Eestis, siis tuli välja ka selliseid liike, keda raamatu algupärandi kirjutamise ajal Eestis veel polnud, kuid kes on end kliima soojenemise tõttu hiljuti siin sisse seadma hakanud või levikut laiendanud. Oli üksikuid liike, kellele pidin lisama märkuse, et „Eestist pole veel leitud”,
mis tähendab, et on tõenäoline nende jõudmine meile lähitulevikus.
Samas on suurtes riikides loomulikult rohkem elupaikade mitmekesisust. Nii on näiteks Saksamaal mägedes liike, keda Eestis ei saagi olla.
Euroopas reisida on lihtne ja seepärast on hea omada raamatut, mis aitab ka reisil kohatud päris putukatega või internetis kohatud virtuaalsete putukatega tuttavamaks saada.
Teine huvitav tähelepanek seisnes putukate fenoloogia andmetes. Saksamaa on meist lõuna pool ja võiks arvata, et sealne elu on meie omast varasem. Kui aga andmetesse süüvisin, siis selgus, et umbes 15 aastat tagasi Saksamaal täheldatud fenoloogia on väga lähedal praeguseks Eestis toimuvale ja eraldi sellekohaseks täiendamiseks puudus vajadus. Ega looduses käigi asjad täpselt kalendrikuupäevade järgi.
Kas teil on putukate seas oma lemmik(ud)?
Kui küsida emalt, lasteaiakasvatajalt või õpetajalt, kes on tema lemmiklaps, siis ilmselt me vastust ei saagi. Igaühel on oma põnevad erisused. Nii ei saa ka elurikkust lahterdada lemmikuteks ja vähem lemmikuteks.
Millised on kõige põnevamad putukad?
Nüüd peaksin kirjutama vastuseks terve putukamaailma teejuhtide sarja. Liblikatiiva mustritest leiame erilisi füüsikalisi nanostruktuure ja efektseid aerodünaamilisi lahendusi, talveputukad suudavad korda saata „biokeemilise ime“ ja talitleda vilkalt madalate temperatuuridega, mardikad on vormimängude meistrid, eriline on erinevate putukaliikide oskus ennast eluvõrgustiku kõikidesse võtmesõlmedesse siduda ja seda võrgustikku koos hoida jne. Parem jätkan kohe raamatu kirjutamisega…
Millest peaks alustama algaja putukahuviline ja -vaatleja? Millised on vajalikud abivahendid?
Esimene vajalik abivahend on rahulik tähelepanu. Putukad inimest ei pelga, kuid vaid aeglane liikumine annab võimaluse neile lähedale hiilida. Siis saame neid fotoaparaadiga (kasvõi nutiseadme kaameraga) pildistada ja pilti hiljem koduski uurida. Või saame looduses putukaid võrguga vaatlustopsi püüda, lähemalt vaadelda ja siis jälle lahti lasta. Alustage esimesest ettejuhtunud kuuejalgsest olendist, saage temaga tuttavaks ja siis läheb edasine teekond putukamaailma süvenemisel juba loomuliku õhinaga.
Millal ja kus on kõige parem aeg putukaid vaadelda?
Putukaid võime kohata aasta läbi. Vaid päris külmade talveilmadega neid looduses tegutsemas ei kohta. Kevad on aeg, kui talvitunud putukad püüavad tormiliselt osa saada tärkavast rohelusest. Visuaalselt ergutav päevaliblikaaeg jääb jaanipäevale eelnevatesse ja järgnevatesse nädalatesse. Suve lõpul on ööliblikate suurem aktiivsus. Seenekorjajad kohtuvad seenesääskede ja teiste eriliste putukakestega. Pärast öökülmasid tegutsevad külma- ja talivaksikud. Siis tulevad jälle talveputukad.
Ilmselt tunneb inimene kõige paremini neid putukaid, kes teda kiusavad: puugid levitavad haigusi, sääsed imevad verd, herilased nõelavad jne. Mida nende kaitseks öelda?
Sellised putukad tuletavad meile meelde, et ka inimene on osa looduse eluvõrgustikust. Kui kusagil kasvab mõne putukaliigi arvukus nii suureks, et meid lausa segama hakkab, siis annab see tunnistust, et inimene ise on oma otseste või kaudsete tegudega loonud neile liikidele eriti head elupaigavõimalused.
Kes võiks seda raamatut lugeda?
Raamat on kirjutatud lihtsas ja ladusas keeles. See on väga hea esimene raamat putukamaailmaga tutvuse alustamiseks.
Häid putukaraamatuid pole kunagi liiga palju. Isegi minule oli nii mõnigi raamatus kirjeldatud putukate käitumise või seoste kirjeldus uus teadmine. Mis on loomulik, sest mida rohkem üks inimene putukate elusse süüvib, seda rohkem avastab ta asju, mida keegi teine pole varem näinud ja vaid ta ise saab seda teistele edasi anda. Seepärast leiab raamatust huvitavat ka putukamaailmas süvenenult tegutsenud inimene.
Millal ja millest algas teie huvi putukate vastu?
See algas lapsepõlves ja ennekõike suviti maal vanaema juures ringi liikudes ja enda ümber toimuvat tähele pannes ja uurides. Juba põhikoolis oli mul soov minna ülikooli bioloogiat ja süvendatult putukaid õppima. Nii ka läks.
Pere käis ja käib minuga heal meelel kaasas putukaretkedel. Lapsed (kes nüüd on oma elu peal) suhtuvad ka tuppa sattunud putukatesse-mutukatesse rahulikult ja aitavad nad õue, oma koju tagasi. Nii nagu ma ise kunagi lapsena käitusin.
Kas hingelt olete rohkem bioloog ja putukauurija või fotograaf?
Kindlasti looduseuurija, avastaja ja looduse lugude vestja, kelle jaoks fotograafia on vahend putukate liigirikkuse, kuid eriti nende käitumise ja suhetevõrgustiku salvestamiseks ja teisteni toomiseks.
Raamatu leiad SIIT
Urmas Tartes
Lõpetanud Nõo keskkooli matemaatika ja füüsika eriklassi, Tartu ülikooli bioloog-zooloogina, filosoofiadoktor, PhD.
Praegu tegutseb vabakutselise loovisikuna. Paljude populaarteaduslike artiklite ja raamatute autor.
Abielus, isa ja vanaisa.
aastal kategooriavõit Veolia Environnement Wildlife Photographer of the Year, 2023. aastal Kumari looduskaitsepreemia laureaat.
