Venemaa pole sajandite vältel põhimõtteliselt muutunud.
Armastatud ajaloolase David Vseviovi raamatu „Venemaa – lähedane ja kauge” teine osa, mis käsitleb idanaabri ajalugu 16. sajandil, Vassili III surmast kuni Ivan Julma surmani, on kahtlemata aktuaalne lugemine ka tänapäeval. Vseviovi asjatundlik Venemaa tsaaririigi väljakujunemise kirjeldus aitab laiemal lugejaskonnal mõista koguni Putini Venemaa olemust, mis on muutunud sugugi mitte juhuslikult tõsiseks ohuks oma naabritele ja tervele Euroopale.
See on Venemaa ajaloos võtmetähtsusega periood, kui tekkisid Kremli riigivalitsemise põhimõtted ning vene lihtrahva ja aadli maailmavaade, mis on säilinud põhimõtteliselt peaaegu muutumatul kujul tänase päevani. Riiki juhib tsaar, olgu tema nimetus peasekretär või president. Tsaar toetub bojaaridele, kelleks on tänapäeval oligarhid ja muud tähtsad lähedased isikud ehk „kollektiivne Putin” selle kitsamas tähenduses.
Tsaari alluvuses on vägivallaaparaat – orpitšnina, ohranka, NKVD, KGB, FSB –, mille abil ta teostab julmalt terroripoliitikat. Lihtne venelane on väike inimene, kellest ei sõltu mitte midagi. Ta austab ja kardab oma riiki ning kummardab ikoone, olgu need Poliitbüroo liikmete või diktaator Putini piltide kujul. Ta kiidab türanni, kes on ka tema pereliikmeid tapnud ja küüditanud, sest türann on teinud – tema arvates – ka palju head. Õigeusk, sovetlik kommunism ning tänapäeval nende kahe segu on Vene maailma ideoloogiline alus.
Ivan Julma ajal algas Tsaari-Venemaa lakkamatu ekspansioon naaberriikide ja -rahvaste arvel, mille koletislik jätk on Putini vallutussõda Ukrainas. Territooriumeid ja alistatud rahvaid on ikka ja jälle vähe. Eriti kui teisel pool Narva jõge ollakse veendunud, et kõik kuulub neile.
Venemaa põhjendab oma agressiivsust ja laienemise tungi „ajaloolise õigusega”. See „argument” võeti varrukast välja ka Krimmi okupeerimise ja annekteerimise puhul. Seejärel põhjendamaks veel nelja Ukraina oblasti jõuga annekteerimist. Seepärast peab lugema ka David Vseviovi ajalooraamatuid, mis erinevalt Venemaal avaldatud ja täiesti moonutatud ajalookäsitlusest annavad tõese ja faktilise pildi idanaabri väljakujunemise loost.
Lõpuks, Venemaa moderniseerimine, mille üle arutletakse erinevas võtmes, on ilmselgelt pigem tehniline ja tehnoloogiline kui vaimne ja maailmavaateline. Renessanss Venemaale ei jõudnudki. Võrdlemisi vähestel valgustatud tegelastel ei olnud võimalustki vene rahvast pimedusest välja tuua. Ivan Julma vaim elab kahjuks edasi.
Kalev Stoicescu
riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees