„Venemaa – lähedane ja kauge” I osa ilmus esmakordselt aastal 2002 ja selle kordustrükk oli eelmise aasta septembri klubiraamat. Raamatu II osa, mille sündmused jõuavad välja Ivan Julma valitsemisaega, ilmus esmakordselt aastal 2007 ja kordustrükk on valminud nüüd.
Küsimustele vastab David Vseviov.
Raamatu tegevus keskendub peamiselt 16. sajandile, mil kogu Euroopas kujunesid välja riigid. Kas Venemaal olid mingid eripärad?
Kuigi üldine arengustsenaarium oli põhijoontes sarnane, toimus Venemaa kujunemine suurvürstiriigist tsaaririigiks paljuski brutaalsemaid vahendeid kasutades.
Muus Euroopas ei teatud Venemaast kuigi palju kuni 16. sajandini. Siis olukord muutus. Mis selle tingis?
Selle tingisid mitmed faktorid. Paljuski olid need põhjustatud Venemaa välispoliitilistest pürgimustest, mis puudutasid suhtlust Liivimaaga, Rootsi ja Poola-Leedu riigiga. Samasse ajajärku paigutub näiteks ka diplomaatiliste suhete algus Inglismaaga. 1549. aastal nägi ilmavalgust Sigismund von Herbersteini „Märkmed Moskoviast”, millest sai oluline, Venemaa olusid kirjeldav teos. Ning see polnud kaugeltki ainus 16. sajandi Venemaad tutvustav raamat.
Raamatu peategelane on Ivan Julm. Kuidas seda vastuolulist valitsejat iseloomustada?
Valitsejat, kelle tegevuse tulemusena on hukkunud sedavõrd palju inimesi, ei saa kuidagi kaheselt iseloomustada – tegemist oli veriste kätega türanniga.
Ivan IV eraelu oli väga värvikas.
Mitu naist tal õigupoolest oli? Mõnegi noore naise elu lõppes väga kurvalt. Kas see oli ülikute puhul tavaline?
Ivan Julma mitmed abielud polnud õigeusu kanoonilisest õigusest lähtuvalt seaduslikud, seega on nende arvu nimetamine keeruline. Kanoonilist õigust kõrvale jättes võiks selleks arvuks nimetada kaheksa. Neist viimane leidis aset 1580. aasta septembris. Arusaadavalt sai sellist kanoonilise õiguse ignoreerimist enesele lubada vaid valitseja.
Juttu on ka Liivimaast ja Eestist, näiteks Liivi sõjast. Millised olid Venemaa huvid siin?
Liivi sõjast ja Eestist on raamatus juttu suhteliselt põgusalt ning teadlikult Venemaa pilgu läbi. Seda huvi võiks kokku võtta ühe sõnaga „laieneda”. Ka põhjendus on olnud sajandite jooksul sama – need on Venemaa põlised valdused.
Raamatus räägitakse esimestest Krimmi sõjakäikudest. Mida selle juures peaks tähele panema?
Kas võib tõmmata paralleele tänapäevaga?
Need paralleelid on laiemad kui üksik sõjakäik. Krimmi sõjakäik oli vaid üks killuke pürgimuses laieneda vähemalt teoreetiliselt Euraasia kontinendi piirideni.
Opritšnina. Kas see oli riigi- või hirmuvalitsemise kord? Miks seda vaja oli? Kas toonased hirmuteod võisid inspireerida ka hilisemaid valitsejaid?
Tsaari ette võetud „opritšnina”
(selle mõiste tolleaegses tähenduses) oli paljuski arusaamatu juba tema kaasaegsetele. Algselt kujutas see midagi tsaari isikliku valduse sarnast, mis oli viidud Bojaaride Duuma kontrolli alt välja ning kus otsused sõltusid vaid valitseja suvast. Hirm oli seejuures oluline instrument lähikondlaste kuulekuse tagamiseks.
On üldteada, et Ivan Julm oli Stalini inspireerijaks – ta ju tellis koguni väljapaistvalt lavastajalt Sergei Eisenšteinilt filmi, mis pidi näitama Ivan Julma tegevust igati positiivses võtmes.
Ivan Julma valitsemisajal kinnistus vene inimeste teadvuses arusaam, et vaid ainuvalitseja tugev piiramatu võim suudab tagada riigis stabiilsuse ja korra. Kas see kehtib siiani?
Selline arusaam pole kahjuks kuhugi kadunud. Isegi vastupidi – see on viimasel ajal paljuski domineerivaks muutunud.