„Gyles Brandrethi raamatu „Elizabeth“ suur pluss on see, et autor on nii kuninganna Elizabethi kui ka prints Philipiga päris palju isiklikult suhelnud, ja mitte lihtsalt paar intervjuud teinud, vaid mitmesuguste tööasjadega seoses pikema aja vältel,“ ütleb Koidu Raudvere, hobi korras Euroopa kuningaperede ekspert.
Millal ja miks tärkas teis huvi kuninglike perekondade vastu?
Ma tegelikult ei mäleta aega, mil ma poleks Euroopa kuningaperede vastu huvi tundnud. Lapsena olin väga lähedane oma isapoolse vanaemaga, kes jutustas mulle palju põnevaid lugusid, sh kuningaperedest, eriti Inglismaa omast. Tegu oli ju sügava vene ajaga ja siinses ajakirjanduses siis kuningakodadest ei räägitud, aga meil oli Inglismaal tädi Linda – mu vanaema vennanaine –,
kes saatis ajakirju, kus koogiretseptide ja kudumisõpetuste kõrval jutustati ka kohaliku kuningapere uudiseid.
Mu isa oli ajaloolane ja Tartu ülikooli õppejõud, käisin lapsena tihti temaga ülikooli raamatukogus kaasas ja seal sain uurida Soome ajakirju, milles räägiti peamiselt Rootsi kuningaperest. Soome keele sain juba lapsena piisavalt selgeks ja inglise keele eriklassist oli nähtavasti samuti kasu.
Mitu raamatut olete lugenud kuninglike perekondade kohta? Kas jälgite kõigi Euroopa kuningaperede käekäiku?
Ma ei oskagi öelda, mitut raamatut ma kuninglike perekondade kohta lugenud olen, aga neid ikka on omajagu …
Päris mitut nendel teemadel tõlkeraamatut olen ka toimetanud.
Olen püüdnud hoida end enam-vähem kursis kõigi Euroopa seitsme kuningapere teemadega, lisaks veel Monaco vürsti värvikas suguvõsa. Briti kuningaperest kirjutatakse muidugi kõige rohkem ja mõned selle perekonna liikmed on ausalt öeldes mind täiesti ära tüüdanud. Ma täpsemalt ei ütleks, aga üks neist on punapea.
Kust lisaks raamatutele ja ajakirjandusele infot hangite?
Varem kirjutasin aastaid Euroopa kuningaperede teemalisi pikemaid ja lühemaid lugusid ajakirjale Kroonika ning kui vahepeal ilmus Eestis ajakiri Hello!, siis kutsuti mind sinna tööle, eelkõige just kuningakodade teemasid kajastama. Ma tegelikult eriti ei tahtnud palgatööle minna, aga läksin just põhjusel, et tundsin nagu mingit kohustust või vastutust, et need teemad saaksid korrektselt käsitletud. Tol ajal jälgisin kuningaperede teemasid pidevalt nii rahvusvahelisest ajakirjandusest kui ka näiteks spetsiaalsetest blogidest.
Praegu tegelen töö mõttes teiste teemadega ja mul ei ole otseselt vaja kõigi kuningaperede uudistega kursis olla. Aga muidugi jälgin ajakirjandust – Eestis kajastab praegu kuningaperede teemasid kõige kompetentsemalt Õhtuleht –, samuti sotsiaalmeediat. Näiteks Instagramis on mõned väga toredad kuningaperede-teemalised kontod. Kui juhtub midagi dramaatilist – näiteks kuninganna Elizabethi surm, kuningas Charlesi ja Walesi printsessi tervist puudutavad uudised –, siis võtan muidugi lahti Briti lehed, eelkõige The Telegraphi.
Kui tihti küsitakse teilt arvamust, kommentaare kuninglike perekondade kohta?
Kui viimasel uusaastaööl lugesin uudist, et Taani kuninganna Margrethe teatas troonist loobumisest, siis aimasin kohe, et varsti on mu telefon punane. Kui midagi sellist juhtub või näiteks kui mõni monarh või keegi teine kuningliku perekonna liige Eestit külastab, siis enamasti küsitakse minult kommentaari või palutakse kuhugi esinema. Kui ma olen Eestis ja kui mul on aega, siis proovin ikka aidata, aga ainult juhul, kui tunnen ennast piisavalt kompetentsena.
Viimati vist käisingi jaanuaris Taani kuningakoja teemadest rääkimas mitmes kanalis. Pärast seda on minult mitu korda küsitud kommentaare Inglise kuningapere terviseteemade kohta, aga ma ei soovi sellistes spekulatsioonides osaleda. Mul ei ole Buckinghami paleega mingit otseliini, ma tean sellest ainult nii palju nagu kõik teisedki, kes ajalehti loevad.
Kas teil on kuningaperede seas oma lemmikud?
Kui peaksin valima kuningaperedest ühe lemmiku, siis oleksid need vist taanlased. Esiteks meeldib mulle Taani kui maa ja teiseks sealne kuningapere tundub kuidagi lahe. Ma olen neist ka päris palju kirjutanud. Ajakirjas Hello!, kus ma töötasin sel ajal, kui see Eestis ilmus, võtsime sellise joone, et Rootsi ja Taani on Eestile lähedasemad riigid, nii et neid kuningaperesid kajastasime rohkem kui teisi (lisaks muidugi Briti kuningaperele).
Kui aga konkreetsetest inimestest rääkida, siis on mulle kõige sümpaatsem Hispaania kuningas Felipe, kes meil jaanipäeva paiku Eestiski käis. Pikk sirge mees, kena hall habe, silm puhkab peal! Praegustest kuningannadest meeldivad mulle kõige rohkem Hollandi kuninganna Máxima ja Taani kuninganna Mary. Nemad on siis mõlemad kuningate abikaasad, sest naissoost monarhi – nagu olid Inglise kuninganna Elizabeth ja Taani kuninganna Margrethe – meil ju Euroopas praegu pole.
Kõigi eelduste kohaselt saab Euroopa järgmiseks naissoost monarhiks Rootsi kroonprintsess Victoria ja ma usun, et temastki tuleb suurepärane kuninganna. Kindlasti iseloomustab ka Victoriat väga tugev kohusetundlikkus, mis oli omane kuninganna Elizabeth II-le. Nagu Gyles Brandreth selles raamatus ütleb: „Kui on üks sõna, mis võtab kokku Elizabeth II olemuse, siis on see „kohusetundlik”.”
Kas saite raamatust „Elizabeth” teada midagi sellist, mida varem
ei teadnud?
Laias laastus ma ju neid lugusid teadsin, aga loomulikult lisab iga loetud raamat mingeid toredaid detaile või vaatenurki. Gyles Brandrethi raamatu suur pluss on see, et autor on tõesti nii kuninganna Elizabethi kui ka prints Philipiga päris palju isiklikult suhelnud, ja mitte lihtsalt paar intervjuud teinud, vaid mitmesuguste tööasjadega seoses pikema aja vältel.
Tänu sellele, et Brandreth on pidanud päevikut, on tal kirjas vahetud muljed ja detailid, näiteks kuningannaga peetud vestlused lausa dialoogi vormis. Neid päevikuid on ta selles raamatus mõnuga kasutanud – aga mitte kurjasti, vaid kenasti ja viisakalt.
Samuti on autor vestelnud paljude kuningapere lähedaste inimestega, kes on kohati olnud lausa üllatavalt avameelsed. Näiteks kuninganna kauaaegne erasekretär Martin Charteris, tema emapoolne täditütar Margaret Rhodes, endine õemees lord Snowdon, prints Philipi sõber ja käsundusohvitser Mike Parker jt. Seal on palju toredaid lugusid – mitte mingeid šokeerivaid paljastusi, aga palju põnevaid ja naljakaid seiku, mis kokku aitavad luua pildi sellest, milline inimene kuninganna Elizabeth tegelikult oli ja millised tema päevad välja nägid.
Küllap tuleneb selle raamatu isiklikkus ning autori ja temaga vestelnud inimeste avameelsus ka sellest, et raamat oligi mõeldud avaldamiseks pärast kuninganna Elizabethi surma.
Kas mõni koht või väide sellest raamatust jäi eriti meelde või pani mõtlema?
Üks mõtlema panev koht on üsna raamatu keskel, kus autor jutustab ümber oma vestlust kuninganna abikaasa prints Philipiga. Vestlus oli toimunud 2000. aastate alguses, kui praeguse troonipärija prints Williami pruudina kerkis esile Kate Middletoni nimi. Prints Philip olevat öelnud nii:
„Ta on nii tasakaalukas tüdruk. […]
Kui usud, et tähelepanu on mõeldud sulle isiklikult, siis lõpetad probleemidega. Tähelepanu on suunatud sinu rollile, sellele, mida sa teed, mida toetad. […] Sina pole kuulsus. Sa esindad kuninglikku perekonda. See on kõik.
Ära vaata kaamerasse. Kuninganna ei vaata kunagi kaamerasse. Mitte kunagi. Vaata otsa sellele, kellega räägid. Vaata seda, mida oled tulnud vaatama.”
Minu jaoks oli see huvitav mõttekäik ja siit võib igaüks ise edasi mõelda näiteks kadunud printsess Diana või hoopis meedia hiljutise lemmikpaari Harry ja Meghani peale.
Prints Harry raamat purustas
kõik piirid ja murdis tema pere südame … Kuidas seda kommenteerite?
Ma ei tahaks prints Harryst eriti rääkida. Tema raamatut ei ole ma lugenud ega kavatsegi seda teha. Isiklikult arvan, et lepitus kunagi tuleb, ühel või teisel kujul.
Kui aga mõelda laiemalt, siis millegipärast just Inglise kuningaperes on nendel n-ö varumeestel ehk siis troonipärimise järjekorras oma põlvkonnas teisel kohal olevatel isikutel kogu aeg mingi häda. Kuningas Charlesi põlvkonnas on see isik prints Andrew, kuninganna Elizabethi põlvkonnas oli printsess Margaret. Ma ei hakka siin pikemalt jutustama, Brandrethi raamatus on ka nendest piisavalt palju ja põnevalt juttu.
Põhjamaade kuningaperedes on Norra printsess Märtha Louise selline natuke kummaline eneseotsija. Tundub, et Rootsis ja Taanis saavad need „varumehed” oma eluga paremini hakkama.
Raamatus tuuakse palju paralleele: näiteks kuninganna Victoria ja kuninganna Elizabeth, Wallis Simpson ja Meghan Markle. Kas need on õigustatud?
Kui paralleele tuuakse, siis kindlasti on need ka õigustatud. Ajalugu ei kordu üks ühele, aga mingid mustrid on ju ilmselgelt olemas.
Paralleelidele mõeldes ei saa kuidagi mööda asjaolust, et Briti kuningakoda on muutunud aegadega täitsa kenasti kaasas käinud. Et 1936. aastal lahutatud ameeriklannaga abielluda, pidi kuningas Edward VIII troonist loobuma. Aastal 2018 võeti teine lahutatud ameeriklanna ehk Meghan Markle kuninglikku perekonda ikka avasüli vastu. Kuna hilisemad sündmused kipuvad ehk varjutama Harry ja Meghani pulmade ajal valitsenud meeleolu, siis tsiteerin ajalehe The Daily Telegraph kolumnisti Allison Pearsoni toonast kommentaari Meghani kohta: „Isegi kui Walt Disney oleks veetnud viiskümmend aastat joonistuslaua ääres, poleks ta suutnud paremat printsessi luua.” Tahan öelda,
et alguses suhtuti Meghanisse üldjuhul ikkagi väga positiivselt.
Milline on kuningakodade tulevik?
Ilmselgelt ei mõista ma brittide mõttemaailma eriti hästi, sest Brexiti hääletustulemus tabas mind nagu välk selgest taevast. Kuningas Charles III kroonimise ajal mullu kevadel toetas monarhia püsimist 58 protsenti brittidest ja mulle tundub see protsent üllatavalt väike. 18–24-aastaste hulgas jagunesid monarhia pooldajad, vastased ja „ei oska öelda” vastajad enam-vähem võrdselt. Samas on teada, et vanemaks saades liiguvad ka senised kõhklejad või vastased pigem monarhia pooldajate hulka.
Rootsis ulatus monarhia pooldajate osakaal eelmisel aastal kõigest
54 protsendini, mis olevat viimase 20 aasta madalaim tase. Ma võiksin küll kihla vedada, et kui praegune kroonprintsess Victoria oma kuningast isa välja vahetab, siis viskab monarhia populaarsus Rootsis vähemalt 10% üles. Konkreetsete isikute rolli ja sümpaatsust ei saa kindlasti alahinnata.
Taani monarhia pärast pole vaja muret tunda, sealne kuningakoda naudib lausa 80 protsendi elanike poolehoidu. Uus kuningapaar olevat sama populaarne nagu jaanuaris troonist loobunud kuninganna Margrethe.
Teisalt ei maksa unustada, et umbes sada aastat tagasi olid kuningriigid ka näiteks Itaalia, Kreeka, Bulgaaria jne. Nii et kindlasti on siin võimalikud variandid.
Kes võiksid Gyles Brandrethi raamatut „Elizabeth” lugeda?
Kindlasti võiksid seda raamatut lugeda kõik, kes Briti kuningapere vastu mingitki huvi tunnevad, sest igal juhul saate teada midagi uut, ja seda üsna mahlakas kastmes. Autor on leidnud päris hea tasakaalu asjaliku info ja lõbusa klatši vahel. Kuninganna Elizabeth ja prints Philip muutuvad selle raamatu lehekülgedel tõesti elavateks inimesteks oma nõrkuste ja naljakate või pahurate hetkedega.
Usun, et ka need, kes Briti kuningaperest eriti palju ei tea, saavad sellest raamatust päris hea ülevaate ja tõesti värvika pildi nii kadunud kuningannast kui ka teistest kuningliku perekonna liikmetest.
Koidu Raudvere
- Sündinud 1968. aastal, kasvanud Tallinnas, õppinud Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust.
- Töötanud peamiselt ajakirjades, kõige pikemalt Anne & Stiili tegevtoimetajana.
- Euroopa kuningaperedest hakkas Eesti ajakirjandusele kirjutama 1990. aastate algul.
- Tõlkinud mitu raamatut nii inglise kui ka soome keelest.
- Praegu vabakutseline toimetaja, tõlkija ja kirjutaja, kes jagab oma elu Haapsalu, Tallinna ja Helsingi vahel.
- Abielus, täiskasvanud poja ja tütre ema. Hoiab meelsasti sõprade kasse.
Raamatu leiad SIIT