Mitmes teie kirjutatud raamat on „Kampsun ja päike”?
Pole viitsinud kunagi oma raamatuid kokku lugeda, sest ega eesmärgiks ole ju Guinnessi rekordi püstitamine.
Kas teil on seal ka mõni lemmiklugu?
Ei, nad on minu silmis ikka täiesti võrdsed. Kui pähe tuleb uue jutu idee, siis on see alati hästi vahva tunne, tekitab elevust ja isu arvuti taha istuda ning lugu kirja panna. Ja nii iga kord uuesti.
Kas saite kirjutamiseks innustust raamatute „Kaka ja kevad”, „Karneval ja kartulisalat”, „Tont ja Facebook” edust?
Sisuliselt on ju tegemist lihtsalt Tähekeses ilmunud jutukeste koondamisega ühtede kaante vahele, sest ajakirjad kaovad ja viiakse prügikasti, aga raamatud pannakse riiulisse ja neid saab lugeda veel aastaid. Nii et kõigepealt saavad lapsed neid jutte lugeda Tähekesest ja kui mul neid on kogunenud 30, siis saadan ma nad kirjastusse. Sõber Heiki Ernits, kes on juba nagunii neid lugusid läbi aastate jooksvalt ajakirja jaoks illustreerinud, lisab pildid ja nii sünnibki järjekordne raamat. Ning mina asun Tähekesele uusi jutte kirjutama.
Kas lastele on lihtsam või raskem kirjutada kui täiskasvanutele?
Ei ole mingit vahet. Oluline on ikka see, et sul oleks mingi huvitav lugu jutustada ja et sa teeksid seda nii, et teised lugeda viitsiksid. Kirjanik võiks ideaalis olla nagu hea kümnevõistleja, kes suudab ühtviisi hästi hüpata nii kaugust kui kõrgust, heita ketast ja tõugata kuuli.
Kust tulevad ideed ja mõtted tegelaskujudeks ja tegevusteks?
Seda küsimust esitavad mulle alati ka lapsed, kui ma nendega koolides või lasteaedades kohtumas käin ja ega ma oska neile midagi muud vastata, kui et ideed on nagu sääsed, mis suvel ise sinu juurde tulevad. Ja et kui mul oleks üks kindel koht, kust ideesid korvi sisse korjata saaks nagu metsast seeni, siis ma ei oleks kade, vaid juhataksin hea meelega, aga paraku sellist kohta ei ole.
Kui palju kasutate lasteraamatutes oma tütarde või oma lapsepõlvest pärit kogemusi, mälestusi?
Ei, ma ei spikerda oma tütarde pealt. Ja vahest pole nende kogemused ja mälestused ka piisavalt põnevust pakkuvad. Minu raamatud on alati natuke muinasjutulised, mitte realistlikud, ja ma usaldan ning kasutan nende kirjutamisel pigem isiklikku fantaasiat.
Palun kirjeldage kirjaniku argipäeva.
See on tegelikult äärmiselt igav, paar tundi toksimist hommikuti arvuti taga. Ülejäänud päev näeb välja nagu igal teiselgi inimesel, ainult et minul keerleb pidevalt kusagil aju tagahoovis mõte sellest, kuidas järgmisel hommikul pooleli jäänud kohast edasi minna. Eriti hea ja tulus on selle peale mõelda ajal, mil ma oma koeraga jalutan, siis tulevad kõige paremad mõtted. Ja järgmisel hommikul ma juba kibelen arvuti taha neid kirja panema.
Kelleks tahtsite lapsena saada?
Mul oli mitmeid plaane, arvasin, et oleks tore olla näiteks loodusteadlane või ajaloolane, aga sisimas olin ma ilmselt alati veendunud, et minust saab kirjanik. Või siis ütleme nii – ma leppisin oma saatusega, alateadlikult, ega võtnud ette midagi, et sellest pääseda. Sest kirjanikuks ei ole võimalik teadlikult hakata, kirjanikuks pole võimalik õppida. Kes seda üritab, sellest saab vaid grafomaan või parimal juhul midagi väga keskpärast. Kirjanikuks olemine on nagu vasakukäelisus. Nii lihtsalt on.
Aga lapsena sa seda veel ei tea ja mõtled pigem sellest, kuhu pärast keskkooli lõpetamist edasi õppima minna. Mina õppisin Tartus ajakirjandust, mis tagantjärele tarkusega oli õige otsus, sest segas kirjanikuks saamist kõige vähem.
Kui kaua võtab ühe raamatu kirjutamine aega?
Eks see sõltub ju loomulikult ennekõike raamatu paksusest. Iga täht tuleb ju eraldi sisse toksida, seega mida rohkem tähti, seda pikem protsess. Lihtne ja loogiline!
Kas teete käsikirjas palju parandusi ja muutusi?
Mitte väga palju, kui esimene variant on valmis, siis edasine töö selle kallal meenutab pigem jumestamist kui ilulõikust. Siia natuke rohkem huulepulka, siit jällegi ripsmetušši veidike vähemaks … Noaga ma enam teksti kallale ei lähe.
Kui raamat on ilmunud, kas siis hakkate kohe uuele mõtlema?
Oh ei, nii maniakaalne ma ka ei ole. Väga mõnus on mõnda aega mitte midagi teha ja niisama logeleda. Aga nagu juba öeldud, ideed on nagu sääsed ja varem või hiljem ikka mõni neist jälle tuppa pääseb … Sääsest pääsed teda maha lüües, ideest teda kirja pannes.
Kas teil on kirjandusmaailmas eeskujusid?
Suurepäraseid kirjanikke on palju, aga kui rääkida lastekirjanikest, siis tõusevad esile kaks nime – Astrid Lindgren ja Tove Jansson. Ma julgen arvata, et nad kuuluvad üldse 20. sajandi parimate autorite hulka. See, et ma nende teoseid lapsena korduvalt ja korduvalt lugesin, nii et võin tänase päevani mitmeid lõike peast tsiteerida, mõjutas mind kindlasti väga. Hiljem lugesin neid ette ka oma lastele, nüüd ootan võimalust lugeda lapselapsele. Nad on säravad, vaimukad ja mitmekihilised.
Kas olete teinud ka tellimustöid?
Enamik näidenditest on mingis mõttes tellimustööd, aga seda ei tohi mõista kui midagi alaväärtuslikku. Teatris see enamasti niimoodi käibki, et enne, kui sa näidendit kirjutama hakkad, on kasulik teada, milline teater selle oma repertuaari võtab ja kes on lavastaja. Näidend on tihtipeale otsekui rätsepaülikond, mis valmib tellija materjalist ja tulevase kandja mõõte arvestades. Õige moekunstnik ju samuti õmbleb otse kliendile, mitte ei vorbi masstoodangut lattu.
Mitu näidendit olete kirjutanud? Kas mõni on praegu ka mängukavas?
Pole ka näidendeid kokku arvanud. Hetkel soovitaksin Draamateatrist „Vaimude tundi Koidula tänavas”, „Cabaret Theatrali” sünnis oli mul oma roll. Pärnus mängitakse minu dramatiseeringut Vilde „Mäeküla piimamehest”, Kuressaare Teater rändab mööda Eestimaad „Tõlluga” ja teater Nuutrum „Väikeste saladustega”. Ja Lauri Liiv tuuritab „Aabitsa kukega”.
Aasta lõpus peaks VAT Teatris esietenduma minu uus näidend „Viimane etendus!”, kahest vanast nukunäitlejast, mille ma ka ise lavastan.
Millist oma raamatut peate ise kõige paremaks?
Ma jätan selle otsuse tegemise ikka lugejate hooleks. Mina olen neid kõiki kirjutanud nii hästi, kui oskasin, ja nad on mulle kõik kallid.
Mitu teie raamatut on tõlgitud teistesse keeltesse? Millised?
Päris mitmeid, kõige tõlgitum on kindlasti „Mees, kes teadis ussisõnu”, mida on tõlgitud vist juba 20 keelde, nende seas näiteks jaapani, araabia ja korea keel.
Kui sageli suhtlete teiste kirjanikega? Kellega enamasti?
Ma ei vali oma sõpru ja tuttavaid elukutse järgi, aga kui võtta ette kirjanike liidu nimekiri, siis (kui mitte arvestada mu oma naist, kes on ka liidu liige) suhtlen ma kindlasti kõige rohkem vana sõbra Mart Juurega, kellega me kohtume juba 29 aastat iganädalases „Rahva Oma Kaitse” raadiosaates.
Kui tihti käite lugejatega kohtumas? Kas neilt on tulnud mõni hea idee?
Ma käin päris sageli, ei taha kellelegi ära öelda. Kui aega sugugi pole, siis muidugi pean vahel ära ka ütlema või siis pigem lükkama kohtumise kaugemasse tulevikku. Eriti armas on kohtuda väikeste lastega, nad on nii õhinas, muudkui pärivad igasuguseid asju, pärast võtavad aga usinalt autogramme, tahavad koos pilti teha või niisama kallistada. See on nii tore. See on parim osa kirjanikuks olemisel.
Kui palju on teil kodus raamatuid?
Mul neid ikka on. Aeg-ajalt on tulnud riiuleid juurde osta, et kõik ära mahuks, ehkki ma olen väga valivaks muutunud ega hangi neid enam uisapäisa. Aga mulle meeldib silmitseda toaseinu, mis koosnevad üksnes raamatuselgadest, millest igaüks äratab mingeid mälestusi. Ilmselt sedasama võib tunda lohe, kes lamab kullahunnikul.
Milline on viimase aja lugemiselamus?
„Surelikud”, mille autor on soomlanna Iida Turpeinen. Ilus, hästi kirjutatud raamat, mis näitab, kui jõledalt on inimkond käitunud teiste elusolenditega. Ja käitub muidugi tänini.