Enne raamatu kokkupanekut koostas Hendrik Relve nimekirja rahvastest, kellest tahaks kirjutada, ja sai neid kokku ligi 40. Oli selge, et ühte raamatusse need ära ei mahu. Pärast kärpimisi jäi järele 12 rahvast. Võiks öelda, et see on crème de la crème.
Millal ja miks tekkis teil kirg rändamise vastu?
Arvan, et kohe, kui lugema õppisin. Vanaisa oli olnud kooliõpetaja ja tema maakodu pööningul vedeles väga palju eri aegade raamatuid. Nende hulgas ka näiteks enne teist maailmasõda välja antud sari „Maailma maad ja rahvad”. Neelasin neid õhinal ja fantaasia läks lendu. Kujutlesin elavalt, kuidas kord ise neil maadel rändan. Sellised raamatud ja enda unistused külvasid selle seemne.
Mis oli esimene maa, mida külastasite? Mis sellest siiani meeles on?
Esimene maa oli muidugi Läti. Olin siis koolijüts ja läksime ema-isaga Riiga. Sealt jäi meelde vägev loomaaed.
Tudengipõlvest alates hakkasin ette võtma reise impeeriumis nimega Nõukogude Liit. Selles pindalalt maailma suurimas riigis oli põnevat palju. Pärast ülikooli lõpetamist ulatusid seikluslikud reisid aina kaugemale. Koos sõpradega käisime Kaukaasias, Siberis, Kesk-Aasias, Vene Kaug-Idas. Sel viisil sai rännatud üle tosina aasta.
Seejärel algas rännuaastate teine etapp. NSV Liit lagunes ootamatult kähku ja Eesti sai vabaks. Nüüd oli võimalik rännata kogu maamunal. Elevus oli suur ning kippusin ikka nii kaugele, kui vähegi annab. Algul Euroopa maadesse, siis Aafrikasse, Ameerikasse ja Austraaliasse. Kõige viimaseks mandriks jäi Antarktis. Edasi tulid juba mandrite süvendatud tundmaõppimised. Nõnda on need rännud laia maailma kestnud nüüdseks juba üle 30 aasta.
Kas on olnud ka mõni selline reis, mida ei taha hästi meenutada?
Iga reis on omamoodi õnnemäng. Vahel läheb paremini, vahel halvemini. Kõikideks reisideks olen reeglina valmistunud väga hoolikalt, kuid vahel ei vea ja mingid juhuslikud tegurid kisuvad reisi kiiva. Põhjusteks on olnud kohalikud olud, reisikaaslaste äpardumised või muud ootamatud seigad.
Kuhu läheksite iga kell jälle tagasi?
Niisuguseid paiku olen leidnud nii Aafrikas, Lõuna-Ameerikas kui ka Austraalias. Reeglina on kliima seal mõõdukas, loodus vaheldusrikas ja inimkultuur kuidagi hingelähedane. Endale sobiva paiga tajud ära sisetunde järgi mõni päev pärast kohale jõudmist. Ühel hetkel lihtsalt leiad, et see siin on minu paik, siia tahaks tagasi.
Mitut maad (riiki) olete kokku külastanud? Kuhu tahaksite veel ilmtingimata jõuda?
Vist umbes tosinkond aastat tagasi lugesin viimati läbikäidud maad kokku ja sain neid ligi 80. Pärast seda lõpetasin lugemise. Mis neist ikka kokku arvutada? Minu jaoks ei ole maailmas rändamine olnud sport, kus peab taga ajama rekordeid. Rändamise eesmärk on rändamine ise.
Raamatus on palju kauneid pilte, mis räägivad sama palju kui tekst.
Millal ja mis asjaoludel hakkasite fotografeerima? Kas oli õpetajaid või eeskujusid?
Esimene õpetaja oli isa, kui ta Stalini surma järel vangilaagrist pääses ja mina olin kümneaastane. Pärast seda on eriliselt tõmmanud looduse jäädvustamine. Looduses kolada meeldis mulle niikuinii, aga pildistama minek oli hea ettekääne veel rohkem looduses viibida. Head õpetajad ja innustajad on olnud teised Eesti looduspiltnikud. Meil on selline ühendus, keda ma mõttes nimetan Vereta Jahi Vennaskonnaks. Oleme koos käinud juba üle veerandsaja aasta.
Kuidas ja kus talletate oma tuhandeid fotosid? Kas leiate alati vajaliku pildi üles?
Fotosid on kümneid tuhandeid. Koopiad on välismäludel. Parimat osa slaididest olen samuti alal hoidnud. Kõiki fotosid korrektselt arhiveerinud ei ole. Mingil primitiivsel viisil olen fotokogu siiski nii palju korras hoidnud, et kui vaja, siis leian vajalikud fotod üles.
Kas teete reisidel märkmeid, peate päevikut või jätate kõik meelde?
Kuidas oskate kirjeldada detailitäpselt reise, mis on toimunud rohkem kui 10 või 20 aastat tagasi?
Olen algusest peale pidanud reisipäevikuid ning järjestanud pärast reisi fotod. Lisaks olen talletanud igasugu muud teavet käidud paikade kohta meediast, raamatutest, internetist. Nende kõigi abil kokku suudan tõepoolest mälus elustada ka reisisündmusi, mis juhtunud paarkümmend aastat tagasi.
Kui kaua võttis aega raamatu „Retked põlisrahvaste omailmadesse” koostamine? Kas avastasite selle käigus endalegi midagi ootamatut?
See raamat on õigupoolest ikkagi koond paljude aastate reiside paremikust. Põlisrahvad on huvi pakkunud üle poole sajandi. Olen neist meedias ajuti kirjutanud ja jutustanud. Enne raamatu kokkupanekut koostasin nimekirja rahvastest, kellest tahaks kirjutada ja sain neid kokku ligi 40. Oli selge, et ühte raamatusse need ära ei mahu. Kärpisin korduvalt, kuni viimaks jäi järele 12 rahvast. Võiks öelda, et see on crème de la crème, parimatest parimad.
Põhiline vaev läks kirjutades mitte sellele, mida raamatusse panna, vaid mida sealt välja jätta. Valiku põhialus oli, et kuigi raamatus olevad rahvad elavad erinevates loodusoludes, on nad osanud oma loodusega pikki sajandeid ümber käia nii, et pole seda lootusetult tuksi keeranud. Võib-olla on meil neilt midagi õppida.
Kumb võtab kauem aega: raadiosaadete ettevalmistus või raamatu koostamine?
Ühte raadiosaadet teen keskmiselt kolm päeva, seda raamatut olen põhimõtteliselt kokku pannud kogu elu, tervikuks kirjutasin aastaga.
Kas teil on Eesti või maailma reisikirjanike/maadeavastajate seas eeskujusid? Kes need on ja miks?
Neid on palju, alustades näiteks Marco Polost ja Nikolai Mikluhho-Maklaist ja lõpetades Bruce Chatwiniga, meisterliku Austraalia aborigeenide omailma kujutajaga. Ühine nende autorite puhul on, et neil on olnud ühest küljest suured teadmised ja sügav huvi rahvaste vastu, kelle juurde nad lähevad, kuid teiselt poolt on nad olnud suurepärased lugude jutustajad.
Kas loete ise palju reisijutte?
Neelan kõike, peamiselt siiski mitte raamatuid, vaid igasugu internetis leiduvat kraami paikade ja rahvaste kohta, kes on millegipärast huvi äratanud.
Eessõnas on kirjas, et see raamat on teine mitut mandrit haaravast triloogiast, mille esimene osa kandis pealkirja „Minu elu uhkemad loomad” ja kolmas osa keskendub maailma erakordsetele looduspaikadele. Millal ilmub triloogia viimane raamat?
Olen kavandanud selle lähiaastatele.
Kas olete pärandanud reisikire ka oma lastele?
Praegusel ajal on vist vähe neid, kes üldse ei reisi. Lapsed reisivad samuti. Igaüks vastavalt oma huvidele. Näiteks vanem poeg käis tänavu suvel perega matkamas Slovakkias Tatrate mägedes ja noorem poeg ekstreemmatkal Norra mägedes. Vanem tütar läheb peagi Marokosse pikemale kultuurireisile.
Kas teil jagub aega ilukirjandust lugeda? Milline oli viimane lugemiselamus?
Aega lugemiseks on vähem, kui sooviks. Eelistan lugeda populaarteadust, esseistikat. Näiteks Jaak Pankseppa, Lucy Biveni „Vaimu arheoloogia” on olnud mu vaimule väga virgutav. Aga kuna seal on sees 927 lehekülge ja kipun raamatuid lugema aeglaselt ning põhjalikult, siis olen teosest suutnud aastaga läbi närida vaid poole. Ilukirjandusest pean näiteks 100% enda maitsele vastavaks Patrick Deville’i „Katku ja koolerat”.
Kellel soovitate lugeda raamatut „Retked põlisrahvaste omailmadesse”?
Kõigil, kellel on huvi maailma, põlisrahvaste ja rändamise vastu.
Hendrik Relve
- Sündinud 18. juulil 1948 Tallinnas. Õppinud maaülikoolis metsandust ja Tartu ülikoolis ajakirjandust.
- Alates 2001. aastast Vikerraadio sarja „Kuula rändajat” autor. Saade on eetris iga pühapäev. Kirjutanud õpikuid, aime-, populaarteaduslikke, loodus- ja rännuraamatuid. Alates 2022. aastast kirjanike liidu liige.
- Aastal 2001 pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi, aastal 2020 Kuldmikrofoni ja 2022 Eerik Kumari looduskaitsepreemia.