Lia Virkus on rohkem kui saja kokaraamatu autor. Kõige värskem neist – „Nostalgilised toidud. 2” – ilmus just nüüd, sest lugejad soovisid.
Pühendate selle raamatu vanematele Vilmale ja Arturile. Palun rääkige neist lähemalt.
Minu isa sündis aastal 1915 ja oleks vanuse poolest võinud olla mulle vanaisa. Isa sündis-kasvas Noarootsis, õppis koolis rootsi keelt. Tal oli 16 õde-venda, kellest elus on vaid noorim poolõde, kes elab Kanadas. Ema on 93-aastane ja elab koos meiega.
Mu vanemate pered olid nii erinevad, ometi elasid nad koos õnnelikult, kuldpulmi tähistasime palju aastaid tagasi. Ma ei mäleta neid omavahel tülitsemas või teineteise peale häält tõstmas. Kasvasin kristlikus kodus, kus valitses armastus ja hoidmine. Meil tähistati jõule ja lihavõttepühi. Kuuse kaunistamine ja jõululaulude laulmine kodus oli iga-aastane traditsioon.
Kahjuks olen kasvanud vaid ühe vanaemaga, minu sündides oli ta ainsana alles. Mu vanaisa oli pagar Tallinnas, küll on kahju, et tema pagariäri ei saanud näha ega tema küpsetatud saiakesi maitsta.
Milline oli lapsepõlvekodu?
Olen elanud lapsepõlves kahes erinevas kodus Tallinnas, mõlemad olid väiksed armsad majad õunapuude ja marjapõõsaste ning lilleaiaga. Esimeses kodus oli aia taga suur saepuruhunnik, kus elasid sisalikud. Nad olid minu koduloomad. Nad meeldisid mulle nii väga, neid oli vahva jälgida. Mul on õnn elada siiani oma teises lapsepõlvekodus, kuhu kolisin seitsmeaastasena.
Milline oli kõige suurem tarkus, mille kodust kaasa saite?
Mu vanemad elasid oma elu piibli kümmet käsku järgides. Õppisin samuti elama nii: ei tohi valetada ega varastada, tuleb armastada ligimest ja mitte teha teisele seda, mida endale ei soovi. Mind armastati, usaldati, hoiti. Kindlasti sain kodust kaasa töökuse ja kohusetunde. Mul oli ilus lapsepõlv.
Kas lisaks vanematele on teid mõjutanud ka mõni sugulane?
Käisime tihti läbi emapoolsete sugulastega. Pärnus käisime igal suvel, samuti käisime suviti Abjas, kus ärkasin kuke kiremise peale ja enne hommikusööki tegime emaga tiiru seenemetsas. Seened läksid sibula ja hapukoorega kohe pannile. Tädi oli varahommikust saati linavabrikus tööl ja hommikusöögi valmistasime ise. Praegu käin rohkem läbi isapoolsete sugulastega, nad elavad küll kaugel, Rootsis ja Kanadas. Rannarootslased viidi laevaga sõja ajal kõik Rootsi, sealt läks osa edasi Kanadasse. Kaugus ei vähenda meie suhtlemist, küll aga raskendab. Neil külas käies olen toonud kaasa palju vahvaid retsepte, osa neist ka mu paksus kogumikus „Lia köök“. Nende seas on palju häid kokkajaid.
Kas lapsepõlvekodus tehti kolm korda päevas sooja sööki? Milline oli tavaline argiroog?
Päeval olid ema-isa tööl, õhtuti koguneti ühise söögilaua äärde. Palju tehti kartulite kõrvale kastmeid: hakkliha- ja vorstikastet, munasousti ja ühepajatoitu. Ema keetis tihti puupliidil suure potitäie hirsiputru rosinatega, mida sõime kisselliga. Samuti tehti meil lumepalli- ja leivasuppi. Nädalavahetustel küpsetati alati kas pärmitainasaia, pannkooke või õunakooke.
Mida valmistati sünnipäevaks? Kuidas teie lapsepõlvekodus üldse sünnipäevi tähistati?
Ikka käisid sugulased ja sõbrad külas. Pakuti kartulisalatit, heeringat, marineeritud seeni, täidetud mune ja singirulle. Mu ema küpsetas tihti ka moosipontšikuid, peaaegu igal mu sünnipäeval olid need laual ja sõbrannad meenutavad neid siiani.
Kirjutate raamatus, kuidas ema-isa keetsid ja tükeldasid sülti ikka koos. Kui tihti isa köögis askeldas?
Mäletan kuidagi eredalt just sülditegu, mida keedeti tihti suur potitäis, jagus kartulikõrvaseks pea nädalaks. Seda tükeldasid ema-isa alati koos. Samuti tehti koos pasteeti, nad praadisid ja marineerisid räimi jne. Isa soolas vürtsikilu, mida puhastas siis nädalavahetuste hommikuti kogu perele. Jõulude ajal pandi puupliidi ahju ahjukartulid ja seapraad, seda tegid ikka ema-isa koos. Hoidiseid valmistati samuti üheskoos.
Mis oli ema firmaroog? Kas ta kirjutas retsepte üles?
Mu ema küpsetas tihti moosipontšikuid, peaaegu igal mu sünnipäeval olid need laual ja sõbrannad meenutavad neid siiani. Samuti tegi ta krõbuskeid ja pärmitainast rosinasaia. Tema üleskirjutused on alles siiani, tema ainsas kaustikus. Mina olen suurem retseptikirjutaja kui tema. Hakkasin üsna noorelt oma retseptivihikuid kirjutama, praeguseks on neid kindlasti kuus-seitse tükki.
Kas oli ka mõni selline toit, mis teile lapsena sugugi ei meeldinud?
Piimariisisupp. Piimasuppe tehti meil palju ja söödi võisaiaga. Isa keetis ka mannaputru kõrvitsaga, seda ma ka ei armastanud. Praegu keedan seda vahel endale ja väga meeldib. Kõik muutub.
Millal hakkasite ise köögis kätt proovima?
Olin üsna väike, 9–10-aastane. Hakkasin küpsetama. Kuna ema tegi hästi pärmitainast, siis seda õppisin temalt alles hilisemas nooruses. Mina küpsetasin palju erinevaid kooke, mille retsepte kuskilt leidsin. Soolaseid sööke ma lapsena üldse ei teinud, puupliidi ääres askeldas ikka peamiselt ema. Salateid aitasin ikka hakkida. Ise hakkasin süüa tegema alles siis, kui mehele läksin ja oma pere seda vajas.
Kelleks tahtsite lapsena saada?
Lapsena tahtsin saada arstiks, mulle meeldis teisi aidata. Tahtsin just lastearstiks.
Kui asusite õppima toiduainete tehnoloogiat, siis oli kindel, et tulevik on seotud toiduga? Mis ametikohal kujutasite end õpingute ajal ette?
Kujutasin ennast ilmselt ette töötamas mingis toiduainete tehases, sinna saadeti meid kõiki ülikooli ajal praktikale. Olin pärast Tallinna polütehnilise instituudi lõpetamist kolm aastat tööl Leiburi kondiitriosakonnas. Lahkusin kohe, kui kohustuslik aeg läbi sai. Ei istunud mulle see tootmise ja tehase värk. Olen loominguline inimene, rohkem omaette nokitseja.
Millal ja mis asjaoludel jõudsite kokaraamatute juurde?
Pärast Leiburit kandideerisin Eesti Raadio välissaadete toimetusse rootsikeelsete saadete toimetajaks. Seal töötasin, kuni jäin lapsepuhkusele. Olin kahe lapsega kodus viis aastat ja tundsin, et ei taha väikeste laste juurest kodust ära minna. Parajasti loodi ajakiri Pere ja Kodu, kuhu otsiti toimetajaid. Pakkusin end köögitoimetajaks ja nii see teekond algas. Õnneks olen terve elu saanud töötada kodukontoris, lastel on ema alati olemas olnud. Minu töö on seda võimaldanud.
Aastal 2000 sain võimaluse minna koos ajakirjade kirjastuse peatoimetajatega külla Rootsi ajakirjadele. Sealses toiduajakirjas Allt Om Mat näidati, kuidas nad panevad ajakirjas ilmunud retseptidest teemade kaupa kokku värviliste piltidega kokaraamatuid. Tulime koju tagasi ja panime 2001. aasta jõuludeks kokku „Eesti perenaise 100 rooga”. See oli Eesti esimene värviliste toidupiltidega kokaraamat, mis osutus väga edukaks. Nii see teekond algas ja kestab tänaseni. Sarjas „100 rooga” on ilmunud umbes 350 raamatut ja neid ilmub veel. Olen sarja projektijuht siiani. See on olnud üks äge teekond.
„Nostalgiliste toitude” esimene osa ilmus novembris 2022. Kas nüüd on kõik nostalgilised road kaante vahel?
Esimest raamatut tehes olin kindel, et see on üks ja ainus. Kuigi kõik ideed ei mahtunud raamatusse. Sain palju kirju, inimesed saatsid oma nostalgiaretsepte. Aasta pärast uuris Varrak, kas teeksime ka teise osa. Siis ma polnud veel valmis seda suurt tööd alustama. Sellise nostalgiaraamatu pildistamine on keeruline. Tuleb otsida kokku nostalgianõusid, vanu kangaid ja lilli, sättida neid koos kaunilt pildile.
Nüüd on uus raamat valmis, kuigi esmane sisukord muutus palju. Raamat küpseb alati selle valmides, ideed muutuvad ja ka retsepte on rohkem, lausa 80. Arvan, et retseptidest võiks vabalt kokku panna ka kolmanda osa, aga praegu ma seda ei plaani. Arvan, et kaks raamatut täiendavad teineteist hästi.
Milline on teie lemmikroog selles raamatus?
Neid on palju. Sõbranna kodujuustupirukat teen ma väga tihti ja magus triibuline kohupiimatort oli mu selle raamatu taasavastus. See on uus vana lemmik!
Kas teie lastele meeldib süüa teha?
Ikka meeldib, aga nad on veel noored ja kõik muu on ju põnevam kui toiduvalmistamine. Kui neil on aega, siis on tore midagi uut ja põnevat valmistada. Vahel teevad nemad süüa ja kutsuvad ema-isa nautima. Küll see mulle meeldib!
Miks peaksid kõik pered kokku saama ühise söögilaua taga?
See on kvaliteetaeg nautida koos head toitu, vaadata üksteisele silma ja kuulata, kuidas kõigil päriselt läheb. Sellised ühise söögilaua taga istumised on praegu mu suurimad lemmikhetked. Lapsed elavad ju kõik omaette, kohtume ühise söögilaua taga nii meie pool kui ka nende kodudes.
Kellel soovitate võtta kätte nostalgiliste toitude raamatu?
Nii noortel kui ka vanadel. Kellele nostalgiatoit, kellele midagi uut avastada. Toidud on ju kõik lihtsad ja maitsed puhtad, enamasti eestimaised.
Raamatu leiad SIIT
Ema on kodutunne.
Küsimustele vastab Lia tütar Anna-Liisa.
Kas mäletate oma ema lapsepõlvest vaid pliidi ees süüa valmistamas? Kas isa ka mõnikord kaasa lõi?
Lapsepõlvest meenub mulle eredalt üks nädalavahetuse hommik, kui isa meile ülimagusat rosinatega riisiputru keetis. Oi, kuidas see mulle meeldis! Ilmselt on see mälestus aga nii ere just seetõttu, et seda juhtus üliharva. Ema see-eest veetis tõesti palju aega süüa tehes. Ta hoolitses selle eest, et meil kõigil oleksid alati hommikul vara kodust välja minnes kõhud täis ning õhtud veetsime taas kogu perega koos söögilaua ääres istudes. Tol ajal võtsin seda ilmselt üsna iseenesestmõistetavalt, aga nüüd tagasi vaadates hindan ema panust tohutult kõrgelt.
Mis oli esimene söök, mille päris ise valmistasite?
Mul oli võimalus hakata üsna varakult koos emaga ajakirja Pere ja Kodu retseptilisasse lastelehekülge tegema. Enne seda meeldis mulle sõbrannaga igasuguseid küpsetisi katsetada, kui meie emad koos mõnele sünnipäevale läksid ja me omapead jäime. Retsepti järgimisest me muidugi ei hoolinud ja küpsetuspulber oli esimeste katsetuste ajal veel võõras. Ise olime emadele tehtud üllatuse üle hirmus uhked, aga nad maitsesid seda kerkimata ja üsna nätsket biskviidilaadset toodet ahjuplaadil muidugi veidi pika mokaga, endal kerge muie näol.
Milline oli teie lemmiksöök lapsepõlves?
Lemmiksöögina meenub lapsepõlvest kohe bubert kisselliga. Tegime seda tavaliselt pühapäeviti pärast saunas käimist. See on siiani üks mu suuri lemmikuid.
Kui on valida, kas minna sööma ema juurde või peenesse restorani, siis kuhu läheksite?
Naudin väga restoranides käimist, aga tuleb tunnistada, et mu ema üllatab uue menüüga tunduvalt tihedamini kui ükski restoran. Ta suudab tõesti iga kord üllatada.
Iseloomustage oma ema kolme sõnaga.
Minu ema on soe, armastav ja vahetute emotsioonidega. Ta on kodutunne.
