Regina Lukk-Toompere on illustreerinud üle saja raamatu ja pälvinud oma töö eest rohkelt tunnustust.
Kuidas jõudis teie töölaule „Aastaringi jutukera“? Kui kaua see aega võttis?
Mulle kirjutati Varraku kirjastusest jaanuarikuus, küsiti, kas oleksin valmis ja kas leiaksin aega sedasorti raamatu illustreerimiseks. Väidetavalt oli see olnud Marju Kõivupuu soov, et mina tema raamatu illustreeriksin. Teemade rohkus, võimalus teha väga erinevaid pilte ning Marju Kõivupuu nimi olid nõustumiseks väga oluline põhjus. Olin sel ajal lõpetamas Doris Kareva lustiluule raamatut „Puhas lora“, seega Marju raamatuga alustasin paar kuud hiljem. Kokkuvõttes tegin Marju Kõivupuu raamatut pool aastat, suvekuudel tulid mõned pausid sisse.
Kas mingi tähtpäev sellest raamatust on teile eriti südamelähedane? Miks?
Minu emal oli eriline saatus ja minul kahjuks selline lapsepõlv, et ühtegi rahvuslikku tähtpäeva ei tähistatud. Ei jõule ega isegi mu sünnipäeva. Kusagil vanemas lapseeas ilmusid mu ellu vastlapäev ja kadrid-mardid, tunduvalt hiljem teadvustasin teisi nimedega seotud tähtpäevi, aga seostest Eesti elu, usu ja traditsioonidega ei jutustanud mulle keegi. Kui kodudes hakati salaja jõule tähistama, unistasin ka mina väikesest ehitud kuusest. Paraku kasvasin nii väikeses toas, et kuusk sinna ei mahtunud, oli vahel vaid kuuseoksake vaasis ja paberist lõigatud lumeräitsakad. Seega ei saa ma öelda, et mõni neist raamatu tähtpäevadest oleks mulle eriti südamelähedane. Või on hoopis vastupidi? Kõik on väga südamelähedased, sest mul pole neid olnud.
Seepärast soovin väga, et tänapäeva lapsed ja nende noored vanemad leiaksid tänu sellele raamatule oma uued või vanad pidupäevad, mida tähistada.
Mitmes raamat see teile oli illustreerida? Millise raamatuga olete ise kõige rohkem rahul?
Ausalt öeldes on mul täpne arv pisut sassi läinud. Neid on kindlasti üle saja, aga sinna hulka loen ka õpikuid ja erinevate raamatute kaanekujundusi. Olen illustreerinud ka välisriikidesse (Itaalia, Saksamaa, Venemaa, Holland).
Õnnestunud raamatute hulka loen sügavalt Eesti-teemalisi kogumikke „Sada saarelehte, tuhat toomelehte“, „Üle õue õunapuu“, „Marjakobar“; Leelo Tunglale illustreeritud raamatuid „Lumemees Ludvigi õnn“, „Porgand töötab porgandina“, „Vanaema on meil nõid“; toredasti tuli välja Ellen Niidu uus väljaanne lastelaulust „Rongisõit“ ning väga olen rahul ka hiljuti ilmunud Doris Kareva raamatuga „Puhas lora“.
Eraldi märgiksin veel Hollandi ülipopulaarset kirjanikku Toon Tellegeni, kelle eesti keelde tõlgitud loomajutte illustreerisin raamatutes „Kõik on olemas“ ja „Orava sünnipäev“ ning vene keelde tõlgitud ja Venemaal ilmunud raamatus „Kuidas kilk terveks sai“. Toon Tellegeniga teeme koostööd siiamaani, tema raamatutele olen teinud kaanekujundused Hollandis. Üsna edukaks on osutunud Itaalia autori Davide Cali raamat „Colpa di chi?“, mida on tõlgitud kaheksasse keelde, sealhulgas ka eesti keelde nime all „Kes on süüdi?“.
Kas mäletate esimest raamatut, kuhu pildid joonistasite?
See oli kunstiinstituudis diplomitööna valminud Ernst Enno raamat „Üks rohutirts läks kõndima“. Kui mina ülikooli lõpetasin, oli Eestis vaid üks lasteraamatuid välja andev kirjastus – Eesti Raamat, mille kirjastamisplaanis see raamat oli. Kooli tuli nimekiri raamatutest, mida plaanitakse välja anda, üliõpilane võis nende hulgast valida, kui tal oli sedasorti ambitsioon, et tehtud töö ka trükitud ja avalikustatuks saaks. Raamat pidi ilmuma kiletatud papiraamatuna (ülimalt särav), sellist polnud Nõukogude Eestis varem tehtud. Diplomitööd tegin terve aasta, graafika erialal oli see 6. kursus. Lõpetasin ülikooli cum laude, raamat kukkus ilus välja, pälvis tähelepanu ja sillutas teed järgmistele pakkumistele.
Millal teadsite, et teist saab kunstnik? Kas see oli lapsepõlveunistus?
Lasteaialapsena ei teadnud ma kunstnikuks saamisest unistada, kuigi joonistada mulle meeldis ja illustratsioonid raamatutes huvitasid mind väga. Teadmine, et joonistan teistest paremini, tuli algkoolis, siis tekkis ka vankumatu soov minna Tartu laste kunstikooli, mis kestis neli aastat. Seal kuulsin esimest korda, et raamatuillustratsiooni saab kõrgkoolis õppida. Nõnda siis, umbes 6. klassis sündis kindel soov kunstnikuks saada ja justnimelt raamatuillustraatoriks.
Õppisin Tartu 8. keskkoolis kirjanduse eriklassis Vello Saage õpilasena. Keskkooli lõpetades olin hetkeks kahevahel, kas tegeleda edasi kirjanduse või kunstiga. Kunstihuvi tuli võitjaks. Ning illustraatorina ei ole see ka kirjandusest kaugel.
Kas teil on eeskujusid?
Pärast keskkooli lõpetamist astusin Eesti riiklikku kunstiinstituuti graafika erialale, kus 3. kursusest alates spetsialiseerusin raamatuillustratsioonile ja -kujundusele.
Nõukogude ajal ei näinud me kuigi palju mujal maailmas loodud raamatuid, eeskujudeks said olla vaid Eesti, vähesel määral ka teiste vennasvabariikide raamatud. Tunnistan, et otseseks eeskujuks ei pea ma kedagi konkreetset, küll aga olen ma kindlasti mõjutatud kõigist neist, kes enne mind ja minuga ühel ajal illustreerisid ja / või siiamaani illustreerivad. Mõjutanud on kindlasti ka Eesti vabagraafika. Illustraatoritest hindasin kõige rohkem Jaan Tammsaart, kes oli lühikest aega mu õppejõud. Tema illustratsioonidel oli alati väga huvitav kompositsioon ja fondikasutus, omapärane huumor ja kujutamisviis.
Eesti jaoks uute aegade saabudes on avanenud suur maailm. Nüüd saame jälgida enam-vähem kõike, mida erinevates riikides tehakse. Eriti suureks silmade avajaks on olnud igasugune sotsiaalmeedia, rahvusvahelised raamatumessid, olulisim neist iga-aastane Bologna lastekirjanduse mess. Seal on kujunenud lemmikuid nii itaallaste, prantslaste, ladina-ameeriklaste kui ka paljude teiste riikide illustraatorite hulgas. Keegi neist ei ole otseselt mu eeskuju, kuid inspiratsiooniallikad küll.
Kuidas kulges koostöö Marju Kõivupuuga? Kuidas te teda iseloomustaksite?
See on tegelikult huvitav, kuidas ja mismoodi inimesed iseenda jaoks mõnd inimest teadvustavad. Me ei olnud Marju Kõivupuuga varem tuttavad, ei olnud varem koostööd teinud. Olin sisimas üliõnnelik, et keegi nii tark ja sümpaatne inimene mind ja mu loomingut üldse teab ning niipalju hindab, et mind oma raamatu illustreerijaks paluda.
Mina leidsin enda jaoks Marju Kõivupuu mitmeid aastaid tagasi ERR-i telemälumängusaatest „Mis? Kus? Millal?“. Targad mehed koos, Marju ainukese naisena. Imetlesin tema julgust ja tarmukust, mingit vaba loomulikkust ja tarkust. Ning mis kõige veidram – väliselt sarnanes ta mu tädiga, kes oli töötanud Tartu ülikoolis eesti keele õppejõuna. Marjuga kohtudes rääkisin sellest talle ja selgus, et mu tädi oli ka Marju õppejõud ja nad tundsid teineteist hästi. (NB! See tädi on fotona meie raamatus sees, vanavanade päeva peatükis)
Illustratsioone visandama hakates selgus, et see pole üldse kerge töö. Iga uus teema vajas uue idee leidmist ja tausta uurimist. Ega ma hästi ei teadnud, kes on Talvepoolitaja või Tahma-Toomas, põrsakujulist jõululeiba polnud elus näinud. Kõige keerulisem oli erinevad teemad ja aastaajad (kõik eri värvi) kuidagi stiililiselt kokku klapitada, kujundusele mingi mingi oma võti leida.
Kui visandid valmis, kirjutasin Marjule ja kutsusin ta kohvile. Jälgisin Marju pilke ja reaktsioone, kui ta mu patakat joonistusi vaatas. Kui silm läks särama, siis järeldasin, et ta on rahul; kui hõiskas: „See on ilus!“, siis hõiskas ka minu süda. Kõik see, milles ma ise kahtlesin, sai läbi arutatud, küsimustele vastused saadud. Ta ei teinud mingit kriitikat, ei pannud mind end halvasti tundma. Ütleksin, et ta oli ja on just nii armas ning taktitundeline nagu ette kujutanud olin.
Kogu selle raamatu loomise aja, kui kirjastuse, keeletoimetaja ja Marjuga kirju vahetasime, õhkus Marjust rõõmu ja positiivsust ning erakordset lahkust. Olen talle kõige eest väga tänulik.
Kas teil on uus töö juba käsil? Mis see on?
Teen hetkel meie riigi presidendile ja presidendi kantseleile jõulukaarti.
Presidendilossis Kadriorus avasin isikunäituse illustratsioonidest, mis lossi sobiksid ning jõulumeeleoluga haakuksid.
Paari raamatu osas käivad läbirääkimised, aga midagi konkreetset ei tahaks praegu välja ütelda.
Kuidas tähistate jõule?
Üsna traditsiooniliselt: lapsed-lapselapsed, abikaasa õde oma perega tulevad õhtust sööma (kartul, hapukapsas, liha, seened, juurvili, viin ja vein ka). Abikaasa paneb punase mütsi pähe, laulu, luuletuse või mingi muu etteaste vastu saab kingituse. Kuuske me endale lubada ei saa, sest meil on kaks ulakat kassi, jõuluehted ripuvad kõrgel akna küljes.
Hiljuti saime oma maakodu sellisesse konditsiooni, et seal pole talvel enam külm. Nii et täpselt eelpool kirjeldatud kombel tähistame jõule ka seal, lisada saab välist tulesära ning kui meie järvejäässe on raiutud auk, käivad kangemad ka suplemas. Tihtipeale mängime päris öösel lauamängu Scrable, mis ei ole küll jõulumäng, aga meeldib meile, teritab keelelist mõistust, saab nalja ja absurdi teha.
Mida soovite uuelt aastalt?
Minuvanusele inimesele on see raske küsimus, enam ju ei soovi uut tööd või uut armastust. Ausalt öeldes polegi ma loomult selline, kes arvaks, et uuel aastal isiklikus plaanis midagi uut peab juhtuma. Kõik on kulgemises, üks asi viib teiseni.
Loomulikult soovin ma, et Ukrainas lõpeks sõda, et see rahvas ei peaks ühestki oma maa sentimeetristki loobuma. Aga seda ma soovisin juba eelmisel ja ka üle-eelmisel aastal. Soovin, et Eesti riiki juhitaks targalt ja omakasupüüdmatult, et lollus ei lokkaks, vaesus ei piinaks, lapsed saaksid parimat haridust ja vanad parimat arsti- ja sotsiaalabi. Et vabakunstnikel oleks sotsiaalkindlustus ning et ka illustraatorid saaksid oma töö hinda tõsta nii palju, nagu tõusevad praegu kõik muud hinnad. Et metsi ei raiutaks, et maaelu kosuks, et närvid peaksid vastu nii vanadel kui noortel ning et Eesti jääks koos oma keele ja kultuuriga igavesti kestma.
Regina Lukk-Toompere
Tunnustatud illustraator ja raamatukujundaja Regina Lukk-Toompere on lõpetanud Eesti riikliku kunstiinstituudi graafika eriala spetsialiseerumisega raamatukujundusele ja -illustratsioonile. Alates 1984 vabakutseline kunstnik.
Peres on kaks tütart ja poeg ning kolm lapselast, kõik tüdrukud.
Pälvis tänavu Valgetähe V klassi teenetemärgi.