Marju Kõivupuu pühendas raamatu „Aastaringi jutukera“ oma pojatütrele. Kuna nende vanusevahe on suhteliselt suur, siis on mammal hea meel, kui Adeelele jäävad mälestuseks tema kirjutatud lood, millest nii mõnedki räägivad ajast, mis on lapsele juba kauge minevik.
Kas lastele on lihtsam või keerulisem kirjutada?
Lastele on huvitavam kirjutada, sest kõigepealt tuleb endalt küsida, kuidas seletada 21. sajandi väikesele inimesele Eesti lugu nii, et see talle huvi pakuks. Tänapäeva lapsed elavad ju märksa suuremas rahvusvahelise popkultuuri infoväljas kui näiteks minuealised inimesed, kes pidid ise välja mõtlema, kuidas oma vaba aega sisustada, kes olid palju iseseisvamad ja loovamad, sest helikoptervanemlus oli veel välja mõtlemata.
Kust tuli idee kirjutada raamat „Aastaringi jutukera”? Mille alusel valisite tähtpäevad?
Tegelikult on idee autor hoopis Ilona Kivirähk, kes palus mul mõni aasta tagasi kirjutada ajakirjale Täheke lugusid meile tähtsatest rahvakalendri tähtpäevadest. Siis tekkis koos Varraku kirjastusega mõte, et võiks juurde kirjutada, sest isegi meie riiklike tähtpäevade lugu tunnevad ka täiskasvanud halvasti. Raamatusse võtsin tähtsamad riiklikud pühad ja tähtpäevad ning siiani veel suhteliselt populaarsed (talu)rahvakalendri tähtpäevad.
Milline tähtpäev on teile endale kõige südamelähedasem?
Mul ei ole pühade edetabelit. Kuidas ma saaks võrrelda näiteks emadepäeva, vanavanemate päeva, hingedepäeva, jõule, lihavõtteid, suvistepühi ja seada mõni neist eriliselt ettepoole? Kõik on mulle ühel või teisel viisil tähenduslikud.
Üks viis neid tähistada on muidugi pühasid tutvustavate artiklite kirjutamine, ajakirjanike temaatilistele küsimustele vastamine ja neil päevil „huvitava inimesena“ loengute pidamine (see on nüüd väikese huumoriga öeldud). Teine viis on oma perekond, lähedased, sõpruskond, kellega saab koos mõnusasti aega veeta. Iga konkreetse püha tähistamine sõltub paljuski ka meeleolust, kõigest sellest, mis aasta jooksul on minu ja minu lähedaste elus toimunud.
Kas on oht, et üleilmastumine surub meie rahvakalendri tähtsad päevad tagaplaanile?
Minu jaoks on järjest tähtsam eesti keele ja eestikeelse kultuuri püsimajäämine, sest eesti keele ja omakultuuri prestiiž langeb. Võru- ja eestikeelse inimesena tajun, et väikse kõnelejate arvuga keeltel ja kultuuridel on keeruline üleilmastuvas maailmas püsima jääda. Kui me soovime, et me keeleliselt ja kultuuriliselt kestaksime, peame selleks ise tegema iga päev väga-väga palju sisulist tööd. Ei aita poliitilised õõnsalt kõlavad positiivse hoiakuga loosungid või siis nutt ja hala, et oi kui halvasti on, näe, noored ei tee ega tea seda või teist. Kui me suudame hoida ja väärtustada meie keeles ja kultuuris peituvat ka noorte hulgas, küll siis kestavad ka mardi- ja kadripäevad.
Eestlane on kummaline olend. Tal on vaja seista millegi või kellegi vastu, siis ta suudab ennast mobiliseerida. Ma olen palju mõelnud, et kui seda kõrvitsapüha Ameerikast poleks tulnud, kas me oleksime hakanud nii palju vaeva nägema, et meie mardi- ja kadrisanditamise komme püsiks kõige kiuste elus, et see kõnetaks ka praeguseid noori.
Hobimälumängurina püüan jälgida erinevaid telemälumänge ja olen täheldanud, et kõige halvemini osatakse vastata nn Estica-küsimustele. Ikka piinlikult rumalaid vastuseid võib kuulda …
Ka (üli)õpilased ei ole Eesti teemades kodus: ei tunta kirjanikke, heliloojaid, maalikunstnikke, rahvakalendri tähtpäevadest ja riigipühade tähendustest kõnelemata. See võtab väga tõsiseks ja sunnib küsima: kuhu me oleme teel? Paljud nn vanad rahvakalendri tähtpäevad on meie riigipühad, see tähendab, et peame riiklikul tasandil küsima, miks ja kuidas me neid tähistame. Kuidas on see seotud meie identiteedi ja iseolemisega? Kui me juba esitame küsimuse, miks peaks nn vanu tähtpäevi tähistama, siis on see märk meie väärtushinnangute ja identiteedi muutustest. Mis suunas ja kuhu, näitab aeg.
Kuidas tärkas teis huvi rahvakultuuri vastu? Millal tundsite, et tahate saada rahvakultuuri uurijaks?
Ma olen pärit võrukeelsest pärimusühiskonnast. Kõik see, mida tänapäeval pärimuseks liigitatakse, oli minu lapsepõlves päriselu. Kui aus olla, siis ma ei mõelnud saada folkloristiks ja rahvakultuuri uurijaks, see kuidagi läks nii. Läksin küll õppima eesti filoloogiat, kuigi see ei olnud minu esimene valik ja ma pole ilmselt ka nii-öelda olemuselt puhas humanitaari tüüp. Ent mul on hea meel, et saan akadeemilisel tasemel tegeleda inimese ja looduse ja pärimuse suhete uurimisega, see on mind huvitanud juba keskkooli ajast saati või isegi juba varem.
Kirjeldage oma tööpäeva lähemalt. Millega praegu tegelete?
Mul on väga igavad tööpäevad, ei midagi erilist: teadusartiklite lugemine, loenguteks ettevalmistamine, ülikooli(de)s loengute pidamine ja üliõpilaste juhendamine; teadus- ja populaarteaduslike artiklite kirjutamine; konverentsidel ettekannete tegemine; töö erinevates komisjonides ja otsustuskogudes ning selleks vajalik eeltöö; loengud avalikkusele; välitööd jne. Iga päev, iga nädal on natuke isemoodi, nagu paneks legoklotsidest maja või puslet kokku, kuidas kunagi. Poolikutest töödest pole teadlastel üldjuhul kombeks rääkida (siinkohal on sobilik meenutada vanasõna kaagutamisest ja munemisest), aga laual on üks suurem kirjatöö koostöös Eesti rahvaluule arhiiviga. See on seotud minu sünnikihelkonna Hargla kohapärimuse uurimise ja publitseerimisega.
Kelleks tahtsite saada lapsena?
Kõigepealt tahtsin mammaks saada. Minu emapoolne vanaema oli üsna sõnakas naine ja see meeldis mulle. Üsna väikesest peale tõmbas mind loodusteaduste poole, põhikoolis tegin väiksematele lastele loodusringi. Keskkooli läksingi Tartusse, kus sai õppida süvitsi loodusaineid, bioloogiat ja geograafiat, nüüd tunneme seda kooli Tamme gümnaasiumina. Ajalugu huvitas mind ka, aga aeg ei soosinud (vähemalt minu vaatekohast) ajaloo õppimist, 1970. aastate lõpp oli sügav stagnaaeg ja Brežnevi „Väikesest maast” oli noorel inimesel arvestatav üledoos.
Kes on teie eeskujud?
Kindlasti Jaan Eilart, tema oskus siduda loodusteadust ja kultuurilugu nii, et see oleks ka noortele huvitav. Üldse kõik toonased loodusteaduste vallas tegutsevad korüfeed, kellega puutusin kokku vabariiklike bioloogiaolümpiaadide laagrites Lahemaal. See, et laste ja noortega saabki rääkida päris asjadest neid päriselt alahindamata ja ninnunännutamata. Nii mõnelegi oma kunagisele õpetajale olen samuti väga tänulik toetuse ja abi eest, sest igal lapsel ei ole sugugi lihtne püüelda oma unistuste poole saada võimalikult hea haridus. Neid inimesi on minu elus olnud palju, kellelt midagi õppida. Hindan inimesi, kes julgevad otsustada ja vastutada, kes teevad oma tööd südame ja hingega, kes on alati valmis õppima midagi uut. Iga päev, ka selline, mis näib esmapilgul olevat täiesti lörri läinud, võib mõne aja möödudes osutuda üllatavalt tähenduslikuks.
Kuidas sujus koostöö kunstnik Regina Lukk-Toomperega?
See oli väga huvitav ja rikastav kogemus, millist mul pole varem olnud. Arutasime raamatu illustratsioone koos, aga püüdsin enda arvates sekkuda kunstniku loomingusse nii vähe kui vähegi võimalik. Regina Lukk-Toompere oli minu esimene eelistus, kes võiks raamatut illustreerida. Olen väga-väga õnnelik, et ta võttis seda teha.
Kellele soovitate raamatut „Aastaringi jutukera” lugeda?
Vanavanematele ja vanematele – lastele ettelugemiseks ja loetu üle arutamiseks. Õpetajatele ja huvihariduse valdkonna inimestele – ideede ja inspiratsiooni saamiseks, kooli- ja huvialatundide sisustamiseks. Lastele – meie pühademaailma avastamiseks ning tõdemiseks, et sõbrad ja head suhted põlvkondade vahel on maailmas üks väga tähtis, et mitte öelda – kõigest kõige tähtsam asi.
Kui mitu raamatut olete kirjutanud? Kas olete varem kirjutanud lastele?
Nii mõnedki populaarteadulikud raamatud ikka olen, aga arvet ma pole nende üle küll pidanud. Kirjastus Tänapäev andis 2019. aastal välja minu „Pärandiaabitsa lastele ja suurtele“, mis oli mõeldud eeskätt nooremale lugejale tutvustamaks meie kultuuripärandit ja seletamaks lahti selle teemaderingiga seotud märksõnu. Samuti olen kirjutanud ajakirjale Täheke lugusid lastele, mis on ühel või teisel moel seotud meie kultuuri- ja looduspärandi tutvustamisega. Samuti olen kaasautor lastele suunatud populaarteaduslikes raamatutes „Miks munad kukuvad?“ ja „Kas liblikal on hambad“, mida ühendab alapealkiri „Laps küsib, teadlane vastab“, väljaandja kirjastus Argo, toetaja Eesti teadusagentuur.
Kas järgmise raamatu idee on juba olemas?
Loodetavasti saan uuel aastal valmis Hargla kohapärimuse raamatu, mis liigitub teadustrükiste alla. Eks siis vaata edasi. Teen ju populaarteaduslikku kirjutamistööd oma suhteliselt pingelise põhitöö kõrvalt ja vahel tahaks ikka puhata ja mängida ka, nagu Kusti ja Iti Metsamoorilt arglikult soovisid.
Kuidas tähistate jõule?
Pereringis ja sõpradega. Kuuse, küünalde, väikeste kinkide ja koosolemis(t)ega. Kirikus ja kontsertidel käimisega. Kui vähegi õnnestub, siis tahaks jõuda ka Lõuna-Eestisse ja mujale lähedaste kalmudele. Paraku olen juba selles eas, et mitmedki kauaaegsed teekaaslased on elavate hulgast lahkunud.
Mida soovite uuelt aastalt?
Maailmale rahu ja inimestest head meelt. Ja et tervis alt ei veaks.
Marju Kõivupuu
On kasvatanud üles kaks väga tublit poega, on kahekordne ämm ja ühekordne vanaema.
Kaitses 2002. aastal doktorikraadi surmakultuuri suundumustest. Alates aastast 2000 töötab Tallinna ülikoolis, praegu kaasprofessori ja vanemteadurina. Enne seda oli õppejõud Tartu ülikoolis.
Hindab tänumeeles kõiki tunnustusi, mida kolleegid on jaganud, alates Valgetähe teenetemärgist ja lõpetades akadeemikukandidaadi nominatsioonidega.