Arne Mikk ja Tiiu Randviir said kokku, jõid teed, mekkisid head-paremat ning meenutasid. Kokku sai raamat täis pilte ja mälestusi, lugusid ja juhtumisi.
Kui kaua te teineteist teate-tunnete?
Arne Mikk (AM): Oleme Estonias koos töötanud väga kaua. Esimest kohtumist ei mäleta. Lähemalt saime tuttavaks 1957. aastal, kui esinesime edukalt noorsoofestivalil Moskvas.
Tiiu Randviir (TR): Mina läksin Estoniasse tööle 1955. aastal, Arne oli siis juba seal. Me ei puutunud kokku, mõlemal oli oma töö. Kohtusime palju hiljem. Ta oli hästi kasvatatud, kultuurne noormees.
Mis on olnud teise elus kõige üllatavam?
AM: Tiiu jõudmist ainsa Eesti baleriinina Nõukogude Liidu rahvakunstniku tiitlini märkasid kõik. Üllatas muidugi see, et silmapaistva tantsijannana läks ta veel Voldemar Panso juurde sõnakunsti õppima.
TR: Hakkasin teda tähele panema, kui tal paluti sõna võtta. Ta tegi seda väga tähelepanelikult ja kergelt. Kõik ümberringi oli siis ju maitselage.
Millal tekkis idee selle raamatu koostamiseks? Kui kaua see aega võttis?
AM: Tiiul oli koos Krista Kaeraga idee raamatu kirjutamiseks olemas pikka aega. Minu juurde jõudsid nad 2023. aasta novembri keskel ja varsti pärast seda hakkasime vestlema. Kohtusime umbes kaks korda nädalas. Põhiline materjal sai kokku poole aasta jooksul. Magnetofonile rääkisime küllaltki vabalt, aeg-ajalt lisasime uusi fakte.
TR: Minu vennatütar Tiina Randviir on Varraku peatoimetaja Krista Kaera hea tuttav, ta on tõlkija, lõpetanud inglise filoloogia. Tema kaudu tutvusime. Kokkusaamistel mina rääkisin lõbusaid lugusid ja Krista ütles, et mu lood on nii huvitavad, et pangu ma need kirja. Tema tegi ettepaneku ja andis diktofoni, et nüüd tuleb hakata lindile rääkima, aga mind see algul ei huvitanud. Suvel läksin Varblasse suvekoju, lindistasin sinna oma naabrimehe Peeter Tooma laule, aga oma lugusid ei lindistanud. Ma ei saa õhku rääkida! Sügisel kohtusin Arne Mikuga ja tema ütles, et teeme nii nagu Stravinski. Proovime! Meie jutuajamised muutusid huvitavaks, jõime teed ja maitsesime head-paremat kõrvale, kaks estoonlast selle raamatu kokku kirjutasid. Meie jutuajamised olid toredad!
Kuidas iseloomustaksite oma kaasautorit?
AM: Tiiu on väga hea mäluga. Tema pildid minevikust on seejuures erakordselt kujundlikud.
TR: Arne on väga erudeeritud ja huvitav inimene. Ta on kirjutanud kolm raamatut. Temaga on hea ja lõbus koos olla, tal on hea huumorimeel. Mul oli hea meel, et Arne oli nõus koos minuga seda raamatut tegema. Tal on ju palju muid tegemisi. Olin õnnelik, et ta oli nõus selle tööga!
Kuidas raamatu koostamine välja nägi? Kas vaidlesite palju?
AM: Püüdsime kõigepealt paika panna teatud etapid Tiiu elust ja loomingust: tähtsamad lavarollid, pedagoogiline tegevus, erinevad reisid, juhtumised laval ja väljaspool seda. Ega me palju vaielnud, rohkem arutasime ja otsisime ka teemade juurde sobivaid fotosid.
TR: Me rääkisime diktofonile ja saatsime lindi kirjastusse. Pärast parandasime, kui oli vaja: balletitermineid ja muid spetsiifilisi asju.
Kui minu lause oli parandatud ilusamaks, siis vaidlesin, et see ei ole minu lause. Võib-olla need ei olnud emakeele mõttes õiged, aga olid mulle omased.
Kas oli selliseid lugusid, mida üks teist ei teadnud või ei mäletanud?
AM: Naljakas, et me olime erinevate ülesannetega olnud koos laval 1953. aasta „Kalevipoja” etenduses. Ent suurimad üllatused minu jaoks olid tema kohtumised Liina Reimani ja Friedebert Tuglasega varases nooruses ning et balletipedagoog Liia Leetmaa on oma õpilastele klaveripalade tsükli pühendanud. Omamoodi põnevad olid Tiiu meenutused Moskva Suure Teatri pedagoogi Jelizaveta Pavlovna Gerdti elust, mis viisid välja lisapeatükini „Keiserlikud baleriinid”.
TR: Näiteks minu reisid Indiasse. Arne pole seal siiani käinud ega lähe ka. Aga Arne kohtus Buenos Aireses priimabaleriini Klaudia Maldutisega, kelle kutsus tagasi Estoniasse.
Kas teil oli eeskujusid?
AM: Olen maininud, et mäletan kunagi loetud raamatut, kus dirigent Robert Craft vestles helilooja Igor Stravinskiga.
TR: Olen küll samasuguseid raamatuid lugenud ja varem on mulle tehtud ka ettepanekuid. Aga kartsin alati, et küsitakse: „Mida te tundsite, kui tantsisite „Luikede järve”?” Olen konkreetne inimene, ei oska sellistele küsimustele vastata.
Kui täna tehtaks ettepanek koostada samasugune raamat, siis mida vastaksite?
AM: Ühest raamatust minu jaoks piisab.
TR: Ei! Mitte mingil juhul!
Kes võiks-peaks selle raamatu kindlasti ostma?
AM: Arvan, et selle raamatu peaksid ostma kõigepealt Tiiu kolleegid ja õpilased ning tema kunstiga kokku puutunud teatrisõbrad. Balleti kui hapra kunstiliigi taga on alati ka valusaid hetki (traumad, kukkumised jne), kuid Tiiu ning tema kolleegide näited raskest olukorrast jagusaamisel olgu eeskujuks ning julgustuseks kõikidele balletikooli vastuvõetud noortele. Aga kindlasti on raamat huvitav ka hoopis teiste elualade inimestele. Siin on palju üldinimlikult huvitavat.
Kas olete ise suured lugejad? Milline on teie viimase aja suurim lugemiselamus?
AM: Kuna varasemtel aegadel olid minu huviorbiidis kõigepealt ooperikunstiga seotud teosed, siis nüüd sain tuttavaks samavõrra oluliste raamatutega ka balleti vallast. Viimane haarav lugemiselamus oli aga kindlasti Viivi Luige „Pühaduse purunemine”.
TR: Mul ei möödu ühtegi päeva, kui ma ei loeks. Kui ma maal olen, siis naabri Mai ütleb ikka, et täna ei saa külla minna, sest Tiiu loeb … Loen inglise, vene, saksa, soome keeles. Saksa keele keskkonnas töötasin 11 aastat, ka poeg sai sealt keele külge, kirjutab siiani vabalt saksa keeles. Praegu loen teist korda Donna Leoni, mulle meeldivad kriminullid.
Milline oli kõige toredam sündmus aastal 2024?
AM: Üle kõige oli ilmselt Artur Kapi oratooriumi „Hiiob” ettekanne Neeme Järvi juhatusel ning Britteni klaverikontsert Ivari Ilja esituses. Et ma neid 90-aastasena veel kuulamas sain käia, selle eest suur tänu Loojale.
TR: Pojapoeg Joonas lõpetas Merivälja kooli 9. klassi. Mulle on sündmus, et veel elan.
Mida ootate uuelt aastalt?
AM: Uuelt aastalt ootab kogu maailm kõigepealt muidugi sõjategevuse lõppemist erinevates paikades. Mina sooviksin endale, oma lähedastele ja kõikidele eestlastele selle hetke saabumiseni vastupidavat tervist ja elurõõmsat optimismi.
TR: Et ma edasi elaks! Tantsijatel on sisemus tugevam, kui välja paistab!