0

Kuum ja üllatav Aafrika

Maria Mägi-Rohtmets ja Indrek Rohtmets ei tea teineteisest paremat reisikaaslast. Nad on olnud koos veerand sajandit ja käinud selle aja sees umbes 70 riigis. Nende raamat „Kahekesi kõnnumaal” viib lugeja Aafrikasse.
Küsimustele vastab Indrek Rohtmets.

Mis on kõnnumaa?

Kõnnumaa on ilma inimasustuseta või vähese inimasustusega maanurk. Eesti keeles on sellise maastiku kohta ka teine sõna – puustusmaa.

 

Millal ja kuidas avaldusid teie reisikire esimesed tunnused? Millised olid esimesed maad?

Esimestest maadest, kuhu sai kunagi mindud-reisitud, on meil mõlemal erinevaid mälestusi. Kui Euroopa avanes, siis tuli ju minna Euroopat avastama, kuigi Maria jõudis juba ammustel aegadel ka Aafrikasse.

Mina kolasin omal ajal päris palju ringi mööda Nõukogude Liitu, sest see oli tollal ainuke võimalus rännata. Reisid ulatusid Kesk-Aasiast Ussuurimaani välja.

 

Kõige meeldejäävam reis?

Esimese hooga tahaks vastata, et me pole käinud ühelgi igaval või tüütul reisil. Iga reis koosneb idee leidmisest, ettevalmistusest ja reisist endast. Kõik etapid on huvitavad. Kui keegi peaks huvi tundma meie meeldejäävamate reiside vastu, siis see raamat annab päris ammendava vastuse – parimad reisid on nende kaante vahel olemas.

 

Miks Aafrika?

Maria kirjeldab raamatus väga selgelt, kuidas ta enda jaoks Aafrika avastas. Savann muutus ühtäkki mõistelisest sõnast tegelikkuseks. Mina reisisin Aafrikas juba varases nooruses. Siis reisisin muidugi raamatuid lugedes ja oma fantaasiamaailmas.

 

Millal ja kuidas tekkis idee koostada raamat „Kahekesi kõnnumaal”?

Idee tekkis aastate eest ja algne plaan oli, et selle kirjutan mina, kuna tegelengi tööalaselt raamatute ja kirjatükkidega. Kuna ma algul kuidagi vedama ei saanud, siis viimasel paaril aastal küpses ühise raamatu idee. Kirjutamine mahub ümmarguselt poole aasta sisse. Kui juba kirjutama hakkasime, siis olime mõlemad aktiivsed. Näitasime teineteisele ja isegi lugesime oma kirjutatut vastastikku ette.

 

Kas teil oli eeskujusid?

Otseselt selle raamatu kirjutamise puhul eeskujusid pole. Raamatuid varasemate aegade maadeuurimisest ja maade­uurijatest oleme lugenud väga palju, raamaturiiulis on meil neid päris mitme meetri jagu.

 

Kui tahad inimest tõeliselt tundma õppida, siis mine temaga reisile … Kas reisidel olete avastanud teineteises midagi ootamatut?

Me oleme olnud koos veerand sajandit ja käinud selle aja sees umbes 70 riigis. Seega on meil olnud piisavalt aega olla teineteisega koos nii kodus kui ka võõrsil. Enamasti reisime pikkadel rännakutel kahekesi oma äranägemisel ja sellisel puhul ei jäägi muud üle kui oma ainukese reisikaaslasega arvestada ja omalt poolt täiustada reisi ka oma kaaslase jaoks.

Me kumbki ei tea teisest paremat reisikaaslast. Kaugetel maadel ja tava­pärastest erinevates olukordades märkad ikka teise juures midagi uut või siis mõtiskled mõne ammugi teada joone üle.

 

Kas raamatu koostamisel tuli ette erimeelsusi? Kas vaidlesite palju? Kellele jäi viimane sõna?

Erimeelsustes peitub aines aruteludeks ja seda me ka tegime, tähendab arutlesime. Selle nimel, kelle sõna peale jääb, ei ole me kunagi võidu jooksnud, sellel poleks tulemusi.

Olen kogu aeg austanud Maria loomingulist vabadust. Kui mina teksti kallal nohistasin, siis ei hakanud ka Maria kunagi tulemust kahtluse alla panema.

 

Kas teie head kirjutamisoskust märgati juba kooliajal või olete seda teadlikult arendanud?

Maria tahtis kooliajal saada pigem näitlejaks, aga kirjutamine pole olnud talle kunagi ebameeldiv ega raske kohustus. Kirjutama hakates kisub see pigem kaasa, kirjutamine ei ole sundus.

Minu amet on kirjutamine olnud viimased 45 aastat, midagi muud pole ma teinudki. Olen tõlkinud rohkem kui veerandsada raamatut ja ise mitmeid kirjutanud. Lisaks veel terve posu artikleid. Ei teagi, kuidas kirjutamist saaks teadlikult arendada, kirjutamine on loogilise ja kunstilise mõtlemise väljendus.

Üks pilt räägib rohkem kui sada sõna. Kuidas valisite raamatusse pildid?

Esimese enam-vähem kaamera sain 15-aastaselt ja olen pildistanud peaaegu kogu elu. Olen kasutanud nii häid kaameraid, kui on olnud võimalik hankida.

Pikkadel reisidel on tavaliselt kaasas olnud kaks peegelkaamerat, kolm-neli objektiivi ja üks väike kompakt. See on kaasa toonud ka väikese kiiksu. Kui satun kusagil kaugel maal kokku mõne pildistajaga, siis ei vaata ma alguses inimesele otsa, vaid uurin, mis aparaadid tal kaelas ja külje peal ripuvad.
Kas on ikka Canoni punase rõngaga optika? Olen märganud, et mõni profi moodi mees seirab ka mind samamoodi.

Raamatusse pilte valida ei olnud kuigi lihtne. Ülesanne oli leida umbes 25 000 foto seast need 400 õiget.

Maria on hakanud samuti pildistama. Ju talle ei sobinud, et üks muudkui pildistab ja tema vaadaku pealt.

 

Kui palju on teil kodus raamatuid?

Meie kodus on palju raamatuid. Kui need üles lugeda, siis tuleb kindlasti neljakohaline arv. Neid lisandub kogu aeg ja aina on päevakorral uue riiuli tellimine. Me elame raamatute keskel ja need mõjutavad meid. Loeme peaaegu igal õhtul. Kui on vaja midagi kinkida, siis on esimene mõte raamat.

 

Kes peaks lugema raamatut „Kahekesi kõnnumaal”? Kas seda koostades mõtlesite ka lugejale?

Raamatut koostades ei olnud kordagi arutusel teema, kuidas lugejale meeldida. Ei teagi, kuidas see lugejale meeldimine käib. Tuleb vaid teha nii hea raamat, kui vähegi oskad-suudad. Maria emotsionaalsemad vahepalad on teadmistejanusele lugejale väikeseks puhkuseks.

 

Kas mõttes mõlgub ka järgmise raamatu idee?

Järgmise raamatu ideest on veel vara rääkida. See aga ei tähenda, et mingi udukoguna hõljuv kavand ei võiks mõne aja pärast kuju võtta.

 

Kuhu viib järgmine reis?

Tahame minna Sambiast Malawisse, sealt Zimbabwesse ja Botswana ehk Kesk-Kalahari kaudu Sambiasse tagasi. See on üsna tõsine retk ja nõuab parasjagu aega planeerimiseks.