Uudised

Lee Child “61 TUNDI”

SISUKATKEND

PEATÜKK NELIKÜMMEND KOLM
Boeing oli edasi sõitnud ja pöörde teinud ning seisis nüüd esimesele
barakireale nii lähedal kui võimalik. Lähedalt vaadates tundus see
hiigelsuur. Võimas, kõrge, lai ja pikk lennumasin puhkas keset
täielikku tühjust, kõrgudes samas olevate hoonete kohal, tuues oma
vilina ja mürinaga läbikülmunud elutusse maastikku mõnevõrra
aktiivset elu. Mootorid töötasid veel häälekalt ja lennuki kõhu
all olev punane vilkur oli veel sisse lülitatud, esimene uks oli aga
pärani lahti.

Vaata lähemalt

Lucinda Riley “ARMASTUSKIRI”

SISUKATKEND

„Aga pärast seda? On veel üks tähtis asi, millest ma pean sinuga rääkima,
aga mitte läbi telefoni.”
„Olgu, ehkki mul võib olla raske rääkida. Tule minu poole.”
„Suurepärane! Kas sa tunned minust puudust? Õige veidi?”
„Jah. Tunnen küll.” Joanna naeratas. „Hiljem näeme.”

Vaata lähemalt

Jaan Martinson: Inimesed surmahaldja uulitsalt ehk eesti krimileedi luigelaul

Katrin Pauts
MARDUSE TÄNAV

Kuigi räägitakse, et Katrin Pauts olla pisut rahulikumaks muutunud, mis selgub ka raamatus, kus tumedat on vähem, paneb ta ikka krimiloole maa-aluse pealkirja. Nojah, olgu siis pealegi surmahaldja tänav.

Hoobilt tuli mõte, et Pauts võiks järgmisena ette võtta nüüdisaegse tagahoovi kirjeldamise ja kribida valmis loo „Madruse tänav” rikkuritest, kes põlgavad nii vääritu nimega uulitsat ‒ saati kui naabrid peesitavad „kapteni” aupaistes. Ju ta hakkama saaks.

Vaata lähemalt

Martin Algus esitleb oma debüütromaani!

Olete oodatud Martin Alguse debüütromaani „Midagi tõelist“ ESITLUSELE 9. novembril kell 17 Tasku keskuse Rahva Raamatus.

Raamatuesitlusele järgneb Martin Alguse samanimelise draama esietendus Sadamateatris. Teose on lavastanud Andres Noormets, osades Riho Kütsar ja Veiko Porkanen.

Autoriga vestleb lavastaja Andres Noormets.

 

Vaata lähemalt

Kadi-Riin Haasma: Avameelselt elust

Merete Mazzarella
VANAEMADEST JA LASTELASTEST. Täna õhtul me mängime…
Tõlkinud Kadi-Riin Haasma
216 lk, pehme köide

„Täna õhtul mängime …“ räägib Merete Mazzarella suhtest oma Ameerikas elavate lastelaste Amelia ja Jacobiga. Kuidas toimib selline kaugsuhe, kuidas tunneb end vanaema, kellel pole oma lastega ühist keelt ega kultuuri ning kes sügaval südames ja tihkamata seda peaaegu tunnistada isegi põlgab kultuuri, millega lapsed ookeani taga üle kallatakse? Kas põlvkondade järjepidevus, põlvest põlve edasi antud pärlikee või fotoalbum kaotabki tähtsuse? Kas mitusada aastat perekondlikku mälu ja lugusid peab taanduma inglise keele, arvutimängude ja pinnapealsete suhete ees? Kas me saame midagi teha? Või kas midagi on üldse tarvis teha?

Vaata lähemalt